Elu sibulapõllul.

Kõigepealt kõige olulisem


Maarja telefoninumber on +61413655424 begin_of_the_skype_highlighting              +61413655424      end_of_the_skype_highlighting
Marika telefoninumber on +6142131625

Ja siin on siis meie blogi sibulafarmi elust. Head lugemist!

Esimene päev Aratulas.Esmaspäev.

Aratula on pisike külake Brisbane külje all. Küla asub mägede vahel ja siin on niiiiiiii soe ja mõnus. Siia sõit oli vägev. Me sõitsime Stanthorpe`i ju öösel ja ei näinud bussi aknast miskit. Aga nüüd oli valge ja no vauuuu,milliseid vaateid aknast näha võis! Olime ikka väga kõrgel ja sealt alla sõites muudkui klõpsisime fotokaga pilte teha:DPILT Päris Norra mäed ei olnud, aga no üpris lähedal sellele! Ja ühtlase olime ümbritsetud džungliga. Mõtlesin hirmuga,et missugused maod seal kõik pesitseda võivad. Tee ääres oli nt silt, et kui miskit juhtub, siis telefonitsi on abi 15 km kaugusel. Teed seal mägedes olid maru kitsad ja pöörlevad, seega adrenaliinilaksu sai ka kätte:)
Me leidsime endale väga tsilli kodu järgnevaks 7-ks nädalaks. Elame Marikaga kahekesi ühes haagiselamus. See on ilus ja puhas ja ruumi on meile kahele ka küllalt. PILT
Siin on telekas, mikrokas, röster, veekeetja ja no üldse kõik mugavused on olemas. Ilm on siin suurepärane.Soe suvi on tagasi. Kuskil siin lähedal on järv, mida hiljem uurima lähme ja koduaknast paistab ühe kõrge mäe tipp. Selle karavanipargi omanik on hästi sõbralik naine, kes meid homme poodi lubas sõidutada jne jne. Ja see koht on odav!!!! Kui eelmises kohas maksime 6kesi toas olemise eest 195 näkku, siis siin oleme kahekesi ülimõnusas pesas ja maksame ainult 80. Seega,oleme väga rahul. Nüüd nädal aega peesitame päikese käes, tsillime oma basseinis (jep,meil on siin ka välibassein)PILT ja lebotame niisama. Järgmisel esmapäeval hakkame tööle. Me juba kuulsime, et siin pargis, kus elame, on ainult üks kord nähtud seda kõige mürgisemat ämblikku -redbacki- ja siin on AINULT kolme sorti maod.. Mingi greensnake (kes ei saa hammustada inimest vms) ja veel paar värvilist. Aga midagi väga ohtlikku siin vist pole. Loodame parimat.
Muide, Stanthorpe`is olles käisime Kanadast pärit backpackeritel külas ja nende kodu õuel asuvas kuuris elas see kurikuulus ämblik- redback, mida meil ka pildistada õnnestus.PILT

Homme on Marika sünnipäev ja loodame, et saame kuidagi hästi mõnusalt selle tähtsa numbri vastu võetud:) Ahjaa, me peame homme kell 7 tõusma, sest meil on ees esimene tööpäev sibulafarmis. See teade tuli väga ootamatult, aga samas on hea raha teenima hakata.


Marika sünnipäev.Teisipäev

Sünnipäev algas sellega, et saime teada, et tööpäev jääb muda tõttu ära. Ja muide, vaba päev küll, aga selle eest saab ka palka. Selline töökoht siis!
Ühesõnaga, päev oli vaba ja päike paistis ning me otsustasime Marikaga jooksma minna. Karvanipargi omanik soovitas meil kuskile järve äärde minna.. Seega seadsimegi sammud sinnapoole. Nägime teepeal pisikese mao laipa ja känguru laipa ja üldse igast põõsast kostusid veidrad hääled ja lõpuks hakkas üsna hirmus. Niiisiis ei jõudnudki me järve äärde, vaid pööörasime otsa ringi. Olime natuke aega jooksnud, kuni äkki ilmus teele hiigaslik sisalik. Selline poole meetri suurune paks elukas. Ja jäi keset teed seisma. Me siis kiirelt taganesime ja jäime ka seisma. Muidugi kiljusime ka algul päris korralikult:D Igatahes, vaatasime seal selle elukaga tõtt ja ta ei kavatsenudki teelt ära liikuda..Ja seega meie ei saanud ka enam edasi minna... Arutlesime pikalt, et kas peaks kuidagi häääästi kiirelt ikkagi mööda jooksma elukast või jäämegi ootama... Õnneks tuli siis mingi auto ja elukas liigutas end veidi tee ääre poole. Aga endiselt oli suht lähedal. Võtsime lõpuks ikkagi Marikaga julguse kokku ja jooksime elu eest sellest sisalikust mööda. Oi kui hull see ikka oli:D Ja kiljumist jätkus ka kauemaks. Kahjuks ei võtnud sel päeval fotokat kaasa:(
Pärast seda seiklust lubas meie karavanipargi omanik meid oma autoga poodi sõidutada. See omanik siin meenutab meile kangesti Kodus ja Võõrsil seebika Pipat. Selline ülilahke naisterahvas, kes meid igatpidi siin aidata püüab.
Niisiis, läksime poodi. Aga mitte ainult! See naine tutvustas meile kõiki vaatamisväärsusi ja tegi kõikjal peatusi. Käisime kõrge mäe otsas vaadet nautimas ja Marvin nägi isegi juba esimese känguru ära. (pilt) Meil kahjuks seda õnne veel ei ole olnud.
Poest ostime jälle igasugust kraami kokku. Enda arust nagu ei ostnudki palju, aga utoopiline summa kulus jälle.
Õnneks meil on nüüd töö ja elame väga odavas kohas, seega tundub, et elu hakkab järjest mõnusamaks minema.
Õhtul tähistasime Marika sünnat ja käisime ka basseinimõnusid nautimas. Ilm on kohutavalt palav, ei jõuagi väljas väga olla=D Näis, mis siis põllul saama hakkab. Igatahes, ülemused juba rääkisid, et mingi hetk tulevikus hakatakse öösel töötama.. Sest päeval on 45 kraadi kuuma:D Meile jätkub siin tööd vist vähemalt 2 kuuks.. Ja mingi hetk hakkame sibulate asemel mangosid korjama.. Ja see pidigi toimuma öösel, nii et traktoritega näidatakse valgust ja siis muudkui korja:D Põnev!
Madusid pidi siin kõikjal maru palju olema ja kui küsisin tüüpidelt, et millal viimati madu nägid, vastas üks nt, et hmm..üleeile. :D Oh õudu!

Ja ma tegin endale lõpuks Austraalia numbri ka ära!
Siin see siis on: 0413655424 Olen kõikidele kõnedele avatud:D



Muud praegu polegi. Elu on lill:)

Neljapäev, esimene päev sibulaid korjamas:D

Nonii, kell on 18.34 ja me kohe keerame ära magama. Jep, nii see lihtne elu siin Austraalias välja näebki. Ühesõnaga, täna hommikul saime kõne, et nüüd lähebki lõpuks töö lahti!
Muide, 2 eelmist päeva lebotasime vihma tõttu kodus ja saime selle eest ka palka..Väidetavalt 100 dollarit päev..Aga me ei julge seda enne uskuda, kui papp käes on. Palgapäev on alles järgmine reede..Üle kahe nädala hakkame raha saama.
Igatahes, hommikul sõitsime oma metsikult vinge bussiga (mis viskab pidevalt musta suitsu üles ja iga hetk vist sureb ära) koos taiwani tsiki, iirlaste, eestlaste ja tsurkadega ja muidugi meie vanadest hipidest bossidega sibulaväljadele. Ma üritan teha bossidest ja bussist pilti, sest seda lihtsalt peab nägema:) Korjamine iseenesest on suht lihtne ja alguses saame vist tunnipalka. Räägitakse, et varsti hakkame võib olla üksi tegema ja kasti pealt tasu saama.
Ja lõunapausi ajal liikus meie suunas pruunmadu. Kõige mürgisem siin. Kõik kohe tõusid püsti ja tõmbasid maole tähelepanu..Meie istusime pisut eemal ja no muidugi ei julgenud ma väga lähedale ka minna, seega mina madu ei näinud. Lucky me:) Aga teised rääkisid, et päris pirakas poiss olevat olnud.
Ahjaaa, meil on ülivanad bossid. Üks neist on 75 aastane nt.. Mõlemad mehed on tatokaid täis ja pika habemega hipid. Ja no sellised naljavennad, et lase olla!:D (pilt) See kõige vanem papi oli täna siis põllul töödejuhatajaks ja püüdis meid igatpidi motiveerida. Muudkui käis ja mulises midagi rahast ja puhkusest Bali saarest ja sellest, et ikka kiiremini teeks, et sinna saada ja no ausõna:D Täiesti hull tüüp ikka:D Muudkui lasi, et ega te siia puhkama ei tulnud ja et räägitakse õhtul kodus jne jne:D NO tegelt ta tegi nalja.. Meil pole seal üldse nii karm kord tegelt:D Aga hullu jutuga bossud on siin ikka:D Vanamees karjub kogu aeg, et Bali-bali ja dolly-dolly..ja et siin pole holiday. Ja siis niisama lambist teeb kitse ja lamba häält järgi.
Igatahes, esimene tööpäev on möödas ja homme kell 6.30 stardime taaskord põllule:)
Kell on juba 18.50 saanud, seega me nüüd lähme ära magama:D
Head ööd:)



Pühapäev
Oleme juba terve nädala Aratulas veetnud. Selle ajaga oleme jõudnud 3 päeva sibulapõllul veeta. Iga päevaga muutume üha kiiremaks. Teeme siin Marikaga pidevalt nalja, et varsti oleme sibulakorjamises meistrid. Ja eile jäime oma kiiruse tõttu kõige tähtsamale bossile Scottile ka silma:D Nimelt olime juba teistest päris ette jõudnud ja just olime hakanud omaette hädaldama, et boss meid üldse ei kiida..Ning siis ohhooo! Tuligi seee kõige kõrgem ülemus koos meie töödejuhatajaga ja oi kuidas hakati meid kiitma:D Scott kutsus meid “oma masinateks” ja rääkis, et me oleme heas mõttes deemonid (mida iganes see ka tähendama ei peaks:D:D ) ja no siis Scott käis ise meie korve tühendamas ja rääkis hästi palju juttu meiega..Rääkis, kuidas varsti hakkame öösiti sibulaid korjama (traktorid valgustavad siis) ja rääkis kõigist ohtlikest loomadest, kes siin teiselpool maakera pesitsevad ja no siis ikka päris hullult kiitis meid:D Ütles, et näeb meis palju potensiaali ja korra öeldi meile isegi, et me olevat põllu parimad korjajad:D No nüüd on päris raske oma tiitlit säilitada..Aga me kavatseme seda teha!
Õhtul, kui meil grill oli, siis ka Scott mitu korda kõnetas meid kui “tema masinaid” ja kui ta magama hakkas minema, ütles Georgile, et ta “tema masinaid” kaua üleval ei hoiaks vms:D
Oeh, igatahes, tsill on ülemustele oma oskustega silma jääda. Me oleme üsna rahul. Meist saavad maailma parimad sibulakorjajad:D
Ja muidu on siin tsill.. Eile ja üleeile toimus pärast tööd selline mõnus koosviibimine koos töökaaslastega..Bossi kulul:) Grilliti vorste ja sibulaid ja kõrvale pakuti külma õlut (mis on siin eriti imeliku maitsega lahja morss. Nii et ühesõnaga HEA:D )
Praegu on kell 7 hommikul ja mina trükin blogi. Imelik, eks? Aga täna ärkasime nagu ikka kell 5.20 ja siis olime juba kohvi ära joonud, kui vihma hakkas täiega sadama ja meile teatati, et tööpäev jääb ära. Juhhuuuu. Oleme megaõnnelikud selle üle, sest kõik kohad on nii valusad ja ülitore oleks ühe päeva ennast voodis ravida. Muide, meil vabu päevi pmst pole..Vb kunagi paari nädala pärast ehk.. Aga muidu iga päev kella 6.30-st kuni kella 17-ni on töö. Ja töö ajal on 3 pausi..Kell 9 on esimene (10 min), kell 12.30 on lõuna (30 min) ja kell 15 on kolmas paus (10 min). Ja ülejäänud aja veedame sibulaid välja tirides ja lõigates. Hommikuti on need sibulad silmadele eriti valusad.. Mingi niiskuse või mai teagi mille tõttu... Igatahes, hommikul esimesed pool tundi alati kõik nutavad seal sibulate vahel:D:D Esimene päev ma üritasin täiega varjata oma pisaraid..Mõtlesin, et äkki olen ainus loll:D Kuni kuulsin, kuidas kõrval kutid tegid oma pisarate üle täiega nalja..Ja siis uurisingi, et kas see on normaalne ja et kas terve päeva nutame siin nüüd siis või.. Ja nad rääkisidki, et ainult hommikuti mingil teatud põhjusel. Mõnus äratus, eks? :)
Nii. Räägime natuke kolleegidest ka. Meie lemmikud on murjamid kuskilt Fidzi saare lähedalt mingilt pisikeselt saarelt. Nad on hästi viisakad, aitavad meid alati rõõmuga ja no tõsiselt hea kasvatusega poisid. Nad on sügavalt usklikud ja no nt nende maal on lubatud mehel tappa teine mees, kui see tema naist noolib vms. Päris karm värk. Kuna austraallased on kõige hullemad rassistid, keda ma kunagi kohanud olen, käitutakase siin nmurjamitega niii halvasti!! Vanamehed pidevalt karjuvad ilmaasjata nende peale, neid pannakse alati lisatööd tegema, neid rääägitakse täiega taga, tehakse ülinõmedaid kommentaare( ka ülemused teevad kõike seda) ja nad teenivad vähem kui meie..Ja nad elavad 6kesi 4inimese toas..Et siis moto oli vist selline, et paneme kõik murjamid ühte tuppa elama.. No niii närvi ajab!!!!!
Ühesõnaga, meile murjamid meeldivad.
Aga meile ei meeldi kohalikud austraallased. Täiesti õudne, kui lollid ja ebaviisakad ja mõttetud inimesed need kohalikud maakad on. Esiteks.. Nad joovad ööd ja päevad ja tulevad põllule ka mingi ülima pohmelliga ja uimerdavad kogu aja.. Ja räägivad 24/7 oma eilsest ülihullust peost. Seda pole võimalik kirjeldagi, kui närvi nad meid selle jutuga ajavad. Üks neist hirmsatest inimestest on 3 päeva pärast meie uus töödejuhataja.. ja no seetõttu peame alati viisakalt tema peojutte kuulama ja kaasa naerma... Kuigi tegelt tahaks karjuda sellise jutu peale. Kui te vaid näeks, kui närvis me siin alati oleme, kui nende kõrval peame tööd tegema.
Muidugi tuleb 24/ 7 ka igasuguseid kommentaare selle kohta, kui ilusad me ikka oleme jne jne. Kui üldjuhul naistele meeldib komplimente saada, siis siin kindlasti neid saada EI TAHAKS.
Hiinlased on ka toredad..Nad on vaiksed ja me väga palju neist ei tea..Aga hea mulje on jätnud. Nad on sellised hullud tööloomad kõik. Oleme väga hulle jutte kuulnud siin ikka nende saavutuste kohta.
Ja eile saabusid siia sakslased ja prantslased ja üks tšehh, kes kõik on ilmselt väga toredad.. Intelligentsed eurooplased ikkagi=)

Pühapäev.Õhtu.
Taaskord on uudiseid. Nimelt elu siin Austraalias sakib täiega!!! Okei, tegelt asi pole nii hull.Aga meie närv aeti üsna mustaks.
Et siis täna pidime oma ülimõnusast karavanipargist välja kolima. Oeh. Meie ilus basseiniga mõnus karavan.
Nimelt Scottil on mingi isiklik tüli selle karavanipargi omanikuga..Ja seetõttu ei või me karavanipargis elada. Pidime kolima siia, kus teised töölised elavad. No tegelt on see koht ka väga mõnus (kuigi basseini pole) Igatahes, täiega närvi ajab fakt, et me peame pidevalt mingite maakate tülide tõttu kolima ja rohkem maksma ja no mida iganes. Scott ütles meile konkreetselt, et kui elame karavanipargis, siis tema meile enam tööd ei paku. Vot nii.

Elame nüüd siis uues kohas.Kolimist kergendas meie karavanipargi omanik, kes meie asjad autoga siia ära tõi..Muidugi ei väsinud ta kordamast, et see on ebaseaduslik, et meid sellise valiku ette pandi..Ja ka selle uue hosteli omanik rõhutas meile, et Scottil pole õigust meiega nii käituda. Aga no mis teha.Tahame tööd teha ja raha saada, seega vahetasime elukohta.
Elame nüüd murjamite kõrvaltoas.

Teisipäeva, 7.14 AM
Jep, jälle kirjutan varahommikul blogi. Taaskord öise vihma tõttu lükati tööpäeva algust 5 h edasi. Me jõime juba hommikul kohvi, seega und enam ei tule..Ja no me oleme iga öö umbes 9-10 h maganud, seega ei suudagi rohkem magada enam. Niisiis kriban taas midagi blogisse.
Eile pidime esimest korda üksi korjama. Ühe bini (1 bin ehk kast = 450-500 kg sibulaid) eest makstakse siin 38 dollarit. Üldiselt korjatakse 10 h jooksul vist 3 bini.. Mina suutsin korjata lausa neli. Ja seda 9 tunniga, kuna vihm lõpetas meie tööpäeva.
Eile oli lihtsalt retsilt kuum ilm. Põlesime täiega ära..Kuigi pikad riided olid seljas..Siin saab lausa teksadega jalgu pruuniks päevitada. Tundub äge, eks? EI ole tegelt! Jõin 3-4 liitrit vett ära, määrisin iga tunni tagant päiksekreemi ja nina otsast tilkus ka vett kogu aeg:D Seda kuumust on lihtsalt raske kirjeldada. Aga Georg rääkis juba, et varsti läheb palju-palju hullemaks..Et praegu on umbes 35 kraadi.. St et kehatemperatuurist vähem..Aga varsti on 40..Ja siis on täitsa pekkis ikka:D Vesi pidavat voolama igal sammul. Mõelge, me peame ju ise oma sibula korvidega kastidesse tassima..Seega, näiteks eile tassisin ma kasti 2 tonni sibulaid. Ja päike paistis lagipähe. Töö ajal kuskilt isegi ei valutanud..Aga kui koju jõudsin ja pesus ära käisin, leidsin ühelt käelt 2 katkiläinud villi, ühe terve villi ja kaks lõikehaava.
:D
Ja ma ei liialda praegu: Pilt

Aga ärge muretsege, me ise oleme oma eluga siin väga rahul ja need väiksed villid meie tuju ei riku..Eriti, kui nende eest päevas 172 dollarit saame:D


Reede (palgapäev:P)

Kauaooodatud päev on käes. Sain 530 dollarit. Päris hea kuue tööpäeva kohta ju? Muidugi vihmapäevade eest me raha ei saanud. Oleme juba harjunud, et siin on väga suure jutuga mehed. Mis seal ikka.
Täiesti hull nädal on olnud.
Esiteks...Üleeile alustasime tööpäeva kell 5.30 ja lõpetasime kell 19. Muide, Austraalias on kell 18 juba pime. Seega viimase tunnikese korjasime sibulaid pimeduses, tähed olid taevas ja no ilus öö oli:D Me kõik olime niii vihased. Seda on lausa raske kirjeldada. Pidime nii kaua töötama, kuni põld tehtud saab. Lubati, et kui sel päeval ära teeme kogu põllu, saame mingisuguse boonuse. Tegekult oli nii, et tegime kella 19-ni ja siis oli veel niiiii palju teha, et tulime ikkagi ära koju...Ja boonust ei saanud. Üldse, alates kella 16-st tegime pmst tasuta tööd.. Selle töö ees saime heal juhul kokku 8 dollarit ja ühe õlle. Siin pmst igasuguse lisatöö eest, mida sa farmeri heaks teed, saad heal juhul ühe õlle. Nagu oeh. No saate aru küll, kui vihased kõik selle pärast on. Ega ei ole väga lõbus 13,5 h põllul sibulaid korjata.. Ja järgmine hommik siis kohe uuesti kell 5.30 põllule. Eriti jube oli see, et väljas oli pime juba ja me pidime just kõige heinasemast kohast neid sibulaid korjata..Iga sahina peale arvasime kohe, et madu.. Ja vanamehed muuudkui karjusid (“motiveerisid”) meie kõigi peale ja no tõesti, selline tunne oli, nagu oleks vang või ori vms. Meie käed on hullult paistes, minu käel on hetkel 4 villi ja 2 lõikehaava ja no kaks sõrme on retsilt paistes.. Ei saa nagu liigutadagi neid.. Jutt käib siis vasakust käest. Käest, millega sibulaid välja tõmban.. Parem käsi ainult natuke valutab sellest lõikamisest.. Aga üldiselt pole paremal käel väga vigagi.
Seljavalust ei hakka rääkimagi. Põhimõtteliselt oleme siin täiesti invaliidid.. Aga ikkagi iga hommik peab tööle minema oma haigete kätega..Esimesed pool tundi on maru valus, aga hiljem enam valu ei tunne.. Alles öösel hakkkavad käed jälle valutama ja hommikuks on valu maksimumi peal.
Okei, rohkem ma ei kurda, muidu vanemad hakkavad äkki veel muretsema..Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.. Ja üldiselt säilitame siin rõõmsat meelt ja pole üldse hullu.
Meile saabus siia veel 2 eesti poissi juurde. Seltsis segasem. Nüüd on meid siin siis kokku 7. Õhtuti pärast tööd lööme oma ukse taha köögi püsti ja teeme koos praekartuleid ja sibulaid ja eile ostsis poisid isegi hakkliha, seega tegime hakklihakastet ja puha. (Pilt)
See oli nüüd teine kord, kui siin Austraalias liha sööme. Muidu oleme Marikaga totaalselt taimetoitlased. Liha on lihtsalt liiga kallis.
Mis siis veel? Meid löödi eestlasetega erinevatesse gruppidesse.. Vanamees, kes siin asju juhib, valis enda gruppi paremad korjajad ja no need, kes talle meeldivad..Mina ja Marika ja Mikk (ehk Miki) saime sellesse heasse gruppi. Meie sibulapõld on täitsa ok. Mari-Liis, Marvin, Janar ja Georg said teise gruppi, kus on täiesti hullumeelselt halb sibulaid korjata.. Kui nt eile korjasime meie läbi suuure väsimuse ja laiskuse ikkagi näkku 2,5 bini sibulaid ära, siis nemad korjasid seal kahepeale ainult 1 bini. Päris kahju neist kohe:(
Muidugi paari päevaga saab meil põld korjatud ja siis peame ise ka neile appi minema. Jei.

Pühapäeval plaanime Brissi minna, et siis pangakaardid kätte saada, linnas ringi uudistada ja rannas käia. Loodame, et meile see vaba päev ikka võimaldadakse.
Aa, ja oleme veel kahte uut looma näinud.. Opossom luusib siin meie aias ringi õhtuti. Sain ka pildi peale selle eluka (pilt) ja Mikil & Janaril on koduloom- Huntzmani ämblik. Selline suur ja ohtlik. Aga no puuris see ei tundu nii ohtlik olevat:)
Lisaks nendele elukatele peame oma tööriideid, mida ukse taga hoiame, alati hoolikalt läbi raputama, sest meie ukse taga võib tihti kohata kahte mürgist ämblikku (nime ei tea). Igatahes, sain ühe vennikese pildile ka. Luusis mu kinnastes.(pilt)




Pühapäev. Viimane päev Aratulas.

Kui algul lubasime suure suuga, et jääme siia paariks kuuks, siis tegelikkuses ongi meil aeg lahkuda.
Esiteks seetõttu, et Mari-Liis ja Marvin lasti lahti. Kuna Marvin natuke avaldas oma arvamust tasuta töö tegemise kohta... Üldse, lugu on siin selline, et üleeile lahkus 30 töötajat siit. Sest nad ei taha tasuta tööd teha.. Ja eile lasti veel umbes 10 inimest lahti, kuna meil oli siin väike pidu ja ülemus ei saanud magada:D Ausalt öeldes, enamus oleks nii või naa minema läinud täna, seega neil oli suht suva..
Tegelikult ülemus ise orgunnis selle peo ja no võttis sellest osa ka.. Mingi hetk tahtis ta aga ära magama minna, seega koliti peoga bussi. Sellel majal siin on maru õhukesed seinas ja isegi maja ees olles on kõik tuppa kuulda. Niisiis ülemus palus meil bussi minna oma kitarride ja pasunatega:D
Meil siin prantsuse tüübid on väga musikaalsed, seega saime palju laulda ja kitarrimängu kuulata.. Ja no neil oli selline suuur Austraalia pasun (nime hetkel ei mäleta) ka kaasas, mida siis kõik mängida püüdsid.. Igatahes, bussis oli väga mõnus hängida..Kuni lõpuks prantslased ikkagi tahtsid maja ette minna..Meie enamjaolt jäime kõik ikkagi bussi.. Aga prantslased ja Marvin ja Mari-liis läksid maja ette.. ja no prantslased vist puhusid seda pasunat ülemuse ukse taga ja see tuli välja ja ütles, et kõik, kes seal olid hetkel, on vallandatud. Ja nii oligi.
Meie Marikaga oleme peaaegu ainsad töötajad siin veel hetkel. Ja ma ei liialda! Igatahes, saime ülemuselt kiita, et tublid olime ja bussis püsisime:D
Kuna enamus töötajatest, kellega siin läbi saime, on läinud või siis lähevad homme, lähme ka meie.
Me Marikaga on ka põhjust ära minna.. Sest oleme ikka täiesti vigased.. Me pole juba 2 päeva tööl käinud vihma tõttu..Aga näpud on endiselt paistes ja valutavad.. Ja Marika selg valutas ka eile pool päeva.. Ja mul on jalgadel umbes 20 sinikat nende sibulakastide vedamisest. Pmst veetsime vabad päevad voodis ja no ikkagi pole tervemaks saanud. Niiisiis, mõtlesime, et mis seal ikka. Lähme linna ja püüame linnas endale inimliku töö leida.. Seda enam, et poisid rääkisid,et miinimumpalk on linnas 18 h tunnis ja et tüdrukutel on väga lihtne tööd leida. Niisiis, lähme ka homme parematele jahimaadele. Praegu on meil ressursse ka paariks nädalaks ja loodame, et selle ajaga oleme uues kohas ja uuel tööpostil.
Sellised uudised siis.
Nüüd lähme välja kala praadima.. Kohalik kalamees müüs siin oma kalu ja me Marikaga käisime ka hindu uurimas... Üks 15 cm kalatükk maksis 4 dollarit..Mõtlesime,et no palgapäeva puhul võiks ju ühe kalakese kahepeale endale lubada.. Kalamees küsis, et kas kavatseme tõesti kahe peale selle pisikese tüki süüa.. Vastasime, et jaaa.. Ja no siis kalamehel hakkas meist kahju ja andis meile teise tüki tasuta juurde:D Ju me siis olime nii näljaste nägudega:D
Igatahes, me lähme naudime nüüd oma lõunasööki.

Ja siit ka siis väike soovitus kõigile, kes varsti siia tulevad: Sööge kodus niii palju liha ja kala, kui teil vähegi sisse mahub.

Ilmselt kõik, kes praegu seda blogi lugedes vorstivõileiba või muud lihaga seotud toitu söövad, naudivad ilmselt praegu igat ampsu, eks?:D

Päikest teile kõigile sinna teiselepoole maakera!