Lihtne elu farmis.

Kirjutame ka nüüd siis üle pika aja teile natuke uudiseid siit maakera teisest otsast.
Esmaspäeval sõitsime 300 km Brisbanest välja mööda mägesid üles poole Stanthorpe`i. Sõit kestis 4,5 h ja maksis 60 dollarit (üle 600 krooni). Päris mõistlik, eks? Üleüldse on siin kõik ikka NIIIIIIIIIIIIIII kallis. Toome näited. Ülikehv lahtilõigatud vorst maksab 5 dollarit (170 g ja 50 krooni:D) Pisike jogurt samamoodi 4-5 dollarit. Meie oleme otsustanud siin ikka võimalikult vähe söögile kulutada, seega meie korvi mahtusid kartulid ( 2,68 dolllarit kilo), porgandid (1,98 dollarit kilo) ja siis parim leid oli kohalik jogurt ja kellogs (selline bränd nagu meil Eestis on säästu, siin nimetatakse seda Home Brand`iks) Ahjaaa, munad on meie lemmikud. 12 tk maksavad 2.55. Munad on põhimõtteliselt maailma parimad asjad:D Maitsevad täpselt sama hästi nagu Eestiski.
Nii. Esmaspäeva õhtul jõudsime hostelisse. Seal võttis meid vastu aussie, kelle nimi oli Doug. Häälduse tõttu (dog) kutsume teda nüüd koeraks. Nii ei saa ta aru, kui temast räägime. Kohe teisipäeva hommikul kell 4.30 oli äratus ja tööle minek. Tegelikult tööleminek venis, kuna vihma sadas. Saime põllule alles kella 9 ajal. Töö iseenesest on lihtne. Lõikame õunapuuudelt oksi maha. Seda nimetatakse apple tree pruninguks. Kohe esimesel päeval saime natuke liiga palju päikest, nii et nüüd on näod natuke punased. Marika palus edasi öelda,et tema nägu on nagu tomat:D
Ülemused põllul on väga hullud naljavennad. Algul ei saanud pihtagi, et nad nalja teevad. “Parim” asi töö juures on puhkepausid. Esimene tehakse kell 9, teine kell 12.30. Esimene paus kestab pool tundi. Passid põllul nagu mingi imelik, tööd ka teha ei või. Lihtsalt pead seal istuma. Meie muidugi seda ei teadnud ja hakkasime kohe pausi ajal tööd edasi rügama:D Kohe oli platsis ka boss ja ütles meile, et me ei tohi tööd teha:D Eestis vist küll sellist asja ei kohta, et ülemus ütleb, et EI TOHI TÖÖD TEHA puhkepausi ajal:D No lõunaga on asjad veel palju hullemad, sest see kestab tund aega! Meie söömise peale kulub umbes 10 minutit (2 võisaia alla ja valmis), pärast seda peame 50 minutit istuma ja mittemidagi tegema:D
Muide, nüüd kui linnas ringi jalutame, jäävad pidevalt igasugused puud silma, mida kohe väga-väga vaja pügada on. Kogu aeg arutame, et millised oksad me maha võtaks:D
Üks ergas seik siin farmitööd tehes oli see, kui me Marikaga bussist maha jäime hommikul:D Koer viib meid igal hommikul põllule tööle. Tavaliselt on alati olnud “late start” ehk siis hiline tööleminek, aga täna ei olnud. Me muidugi saime õigeaegselt üles ja läksime endale mune praadima. Koer tuli kööki ja ütles, et minek. Me vaatasime, et kõik teised endiselt rahulikult söövad ja mõtlesime, et aega on. Järsku kuulsime bussi minema sõitmas. Läksime välja ja vaatasime, et meie reisikaaslased ja veel mõned, kes meiega samal põllul töötavad, on ära sõitnud. Meil oli suht hämming. Õnneks see teine pool rahvast, kes maha jäid, ütlesid, et saame teise bussiga põllule. Nimelt Koer veab inimesi kaks korda igal hommikul, kuna pooled on ühel põllul ja pooled teisel. Seega saime teise põllu rahvaga lõpuks ikkagi oma põllule. Aga jah, nüüd kuulsime, et Koer võib selle eest meilt 20 dollarit küsida,et me maha jäime. Näis, kas küsib.
Üleüldse on see ülimalt kallis hostel ja palk on väike. Seega, kõik Austraalia backbackerid, jumala ees, ärge tulge siia. Me lahkume ka siit esmaspäeval. Meid ootab nüüd ees sibulafarm 400 km eemal. Pidi olema raske töö, hea raha ja palju usse ja ämblikke. Me näeme selles lauses ainult HEAD RAHA ja ignoreerime neid teisi iseloomustavaid sõnu. Eks te varsti kuulete, kuidas me madude eest kuskil sibulafarmis pidevalt põgeneme. Oeh, ma ei taha sellele mõeldagi. Aga raha on nii väga vaja, et suuremaid plaane ellu viia.
Mõni hea asi on ka juhtunud siin olles. Esiteks saime põllult endale kotitäis sidruneid korjata (me oleks võinud kastide viisi neid sealt välja viia, kuna keegi ei viitsinud neid korjata) ja neid lisame me enda joogivette, et kloorimaitset vähendada. Teiseks saime täna kotitäis suuuri ilusaid “poeõunu” endaga kaasa võtta. Vähemalt nädalaks on õunad olemas nüüd:P
Hea nali oli see, kui siia hostelisse jõudsime. Kell oli mingi 8 läbi ja iiirlased, kellega tuba jagame, juba magasid. Küsisime, et kas te alati lähete nii vara magama. Ja nad ütlesid, et jah, tavaliselt vähemalty kell 20 nad magavad. Me siis imestasime ja naersime selle üle. Mõtlesime,et enne kella 22 pole võimalik magama minna. Järgmisel päeval, pärast rasket tööpäeva, jõudsime kell 18 koju ja viskasime kõik korraks pikali.. Tööriietega, ilma söömata, isegi pesus polnud käinud, ja ohhooo! Järgmise asjana ärkasime äratuskella peale. Kell oli ootamatult 4.30 hommikul:D:D me ei jõudnud ära naerda, et me kell 18 juba magama jäime:D Täitsa lõpp:D
Aga no selline see tööinimese elu on.

Ja nt eile oli reede. Palgapäev. Palk oli väga pisike, seega sellest ei räägi. Või noh, okei. Saime 3 päeva eest 139 dollarit. Tööpäevad on 8 h pikad ja sellest 1,5 h on paus. Ja töö on lihne. Seega polegi nagu väga kehv palk..Aga ööbimine maksab siin 195 dollarit nädalas.. Ja lisaks sellele väidab see suur farmide omanik, et me peame iga nädal talle 50 doltsi andma, kuna ei ööbi tema hostelis.. Siin nimelt on 2 hostelit.. Üks on farmide omaniku oma ja teine on Koera hostel. Muidugi pole ühtegi lepingut ega midagi, et peaksime 50 doltsi oma plagast maksma selleks, et tööd võiks teha. No saate ise ka aru,kui absurdne see on:D Niisiis, sel nädalal me ei maksnud ja tõmbamegi minema nüüd siit.
Igatahes, sellest palgapäevast veel nii palju, et no kui on reede ja palgapäev, siis on suhteliselt loogiline, et noored inimesed lähevad välja või vaatavad kodus pool ööd filme ja söövad midagi head vms. Aga meie... Mari ja Marvin läksid kell 18 magama..Ja me Marikaga närisime porgandit ja vaatasime kuni kella 19.30ni filmi ja läksime siis magama. Ja nüüd on laupäeva hommik ja kell on 7.30, me kõik oleme üleval ja mõtleme,et mida nüüd oma ajaga peale hakata.

Järgnevatel päevadel võtame ette pika retke McDonaldsisse..See asub mingi 5-8 km kaugusel.. Ja seal on NETTT. Seega, kui see blogi nüüd üles läheb, siis järelikult elasime matka üle ja oleme rõõmsalt netis:P

Niisiis, elu on seiklus ja päris põnev on see, et ei tea, mis järgmine nädal saab ja kauaks raha jätkub jne jne:D
Täielik olelusvõitlus käib.
Ja inimesed ümberringi on toredad ja inglise keelt saame ka palju praktiseerida:)

Ootame kõigilt teilt ka uudiseid meie postkastidesse või facebooki või telefonile!

Maarja ja Marika

Siin siis mõned pildid ka:
Esimesel pildil on väike stiilinäide, kuidas pärast vihmast tööpäeva oma jalatseid konditsioneeri küljes kuivatada.
Teisel pildid on meie tasuta söök ja kolmandal sõidame auto kastis töölt koju.






Viimasel on meie tuba.Elame koos kahe iirlasega seal. Meie nari on siis vasakut kätt.

Austraalia

Hei

Ma ei saa kahjuks pikalt kirjutada, sest neti aeg saab otsa. Meiega on k6ik h2sti ja esimesel v6imalusel postitan pikemalt sellest, kus olen ja mis teen. 2kki juba homme:)
Tervitame k6iki!

Istume hetkel koos immigrantidega ühes kontoris ja ootame oma viisakleebist.
Varsti stardime Stanthorpe`i ja siis vist enam pikka aega netti ei saa.
Tegime täan linnale tiiru peale ja üldse said kõik asjad aetud.
Ööbimine oli "huvitav". Väga räpane poissmeeste kodu oli. Aga no sai kuidagi ära magatud seal ja nüüd siis liigume hostelisse.
Madusid veel kohanud pole, ämblikke aga küll.
Aga üldiselt on Austraalia üsna tavaline. Ei teki küll iga nurga peal tahtmist pilti teha nagu Malaisias. Ahve ka pole. Nii et igav. Ilm on üsna kehv, vihma sajab pidevalt. Aga noh, siin on ju alles kevad. Varsti läheb soojemaks:)



Olge siis kõik tublid ja loodame, et varsti saame uusi pilte ja jutte ka üles panna:)

Austraalia. Esimene päev.

Nonii. Meie suur ja lõbus Malaisia-seiklus on otsa saanud. Eile kella 21.25 ajal istusime AirAsiasse ja hakkasime Austraalia poole liikuma. Sõit osutus aga väga jubedaks. Ikka on nii, et kui arvad, et esimene 13 h lend on ikka raskem kui 7,5 h lend, siis eksid.
Tõusime siis õhku ja mida meie silmad aknast näevad? Äikest. Äikest igal pool. Välgusähmakaid lähemal ja kaugemal. Ei no tore lugu küll!
Me marikaga läksime ikka nii närvi, kuigi enamus inimesi lennukis olid rahulikud... Mulle meenus küll kohe Air France`i õnnetus, mille ka ju vist põhjustas äike. Igatahes, mitu tundi vilksasid taevas tulekogud. Peab ütlema,et välku ülevalt poolt polegi ju varem näinud, seega oli üsna huvitav ka.. Aga mingi 3 h istusin kramplikult toolil ja no pärast ei tulnud ka enam und. Seega olen juba kes teab kui kaua üleval olnud. Praegu ei saa ka veel magama minna, kuna see oleks meie külalislahkete ausside suhtes ebaõiglane.
Niisiis, lennu elasime üle ja nüüd olemegi Austraalias. Meie võõrustaja oli ilusti meile kõik juhised andnud, et kuidas tema poole saab, seega see läks meil väga libedalt. Nii naljakas oli võõrasse majja sisse marssida ja oma asjad laiali laotada ja pesus käia jne jne:D Aga siin on hästi suur maja ja praeguseks tunnen siin ennast juba päris koduselt. Tsillime praegu kõik elutoas. Muide, siinsetel inimestele ka meeldib väga-väga How I met your mother seep=) Oleme juba 3 osa ära vaadanud siin koos:P
Üldsiselt ei erinegi Austraalia väga palju meie oma Eestist. Vähemalt hetkel on selline kodune tunne. Sest Malaysia oli ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii midagi muuud. Siin on tsivilisatsioon, pole musti inimesi, pole prahti kõikjal, jalakäijatele on oma foorid (mis töötavad) ja bussijuhid on hästi sõbralikud ja jälgivad ikka liikluseeskirju ka:P Bussiga linnas sihtkohta sõites lasi üks muhe bussijuht Marikal ilma piletita sõita, öeldes et olgu sul hea päev:) millised positiivsed inimesed ikka!
Täna on siin pisut külm ilm. Seega siin suures majas on ülimõnus oma villaste sokkidega ringi tatsata.
Üritame pilte ka sellest kohast mingil hetkel teha.Praegu oleme liiga väsinud. Oleme juba üle 6 h Austraalias olnud ja siiani pole veel ühtegi pilti teinud. Kahtlane, eks?
Peas kummitavad endiselt mälestused Malaysiast. No tõsiselt meeldejääv riigike.
Ahjaa,meil elab siin maja taga hoovis võib-olla pruunmadu (mürgine, kes ei tea). Aussied niiisama muuseas mainisid. :D Ja ämblikke on siin ka. Kuigi nad arvavad, et mürgiseid siin pole.
NO WORRRIES, nagu neil tavaks öelda on.
Aa. Hindadest ka natuke.
Esimene sisseost oli nii jõhkralt kallis,et siiani on süümekad..Aga lennujaamas oli selline janu, et no ei saanud teisiti, kui pidime vett ostma. 50 krooni pudel.Jah, 50 krooni pudel! Ja hiljem ostsime Marikaga kahepeale ühe suure saia..Maksis see siis kuskil 15 krooni (see on kõige odavam) ja no ülejäänud hinnad on ikka päris kirved.
See postitus on ka täiendamisel, sest prageu tuli liiga suur uni peale.
Järgmine kord räägin piiriületusest ja sellega kaasnevatest protseduuridest ja hirmujuttudest madude, ämblike,haide jne jne kohta.

Viimane päev Malaysias.

Andke andeks. Ma olin täitsa kapsas, kui seda kirjutasin.Ikka malaisias oli viimane päev.

Täiendan seda lennukis.
Hetkel annan lihtsalt teada,et 4 h pärast hakkame Austraalia poole liikuma. Hurra:)
Ja pmst ülehomsest peaks me juba farmis tööl olema.
Nüüd aga järgmised 13 h ei kuule te meist miskit, kuna lend võtab päris palju aega jälle.

Tsauki!

Päeva nael

Siin on minu geniaalne video hetkest, mil ahv Mari-Liisi ründas. Edasi enam filmida ei saanud, kuna pidime ise ka põgenema:D

Siin on siis youtube aadress:

http://www.youtube.com/watch?v=zpgLkqbLBpY

Teine video siis meie bussisõidust ka:

http://www.youtube.com/watch?v=PFpPDyFd3kk

Pärast selle video vaatamist võite klõpsata nimele symphody ja saate kätte ka teised põnevamad videod meie reisist.