Lihtne elu farmis.

Kirjutame ka nüüd siis üle pika aja teile natuke uudiseid siit maakera teisest otsast.
Esmaspäeval sõitsime 300 km Brisbanest välja mööda mägesid üles poole Stanthorpe`i. Sõit kestis 4,5 h ja maksis 60 dollarit (üle 600 krooni). Päris mõistlik, eks? Üleüldse on siin kõik ikka NIIIIIIIIIIIIIII kallis. Toome näited. Ülikehv lahtilõigatud vorst maksab 5 dollarit (170 g ja 50 krooni:D) Pisike jogurt samamoodi 4-5 dollarit. Meie oleme otsustanud siin ikka võimalikult vähe söögile kulutada, seega meie korvi mahtusid kartulid ( 2,68 dolllarit kilo), porgandid (1,98 dollarit kilo) ja siis parim leid oli kohalik jogurt ja kellogs (selline bränd nagu meil Eestis on säästu, siin nimetatakse seda Home Brand`iks) Ahjaaa, munad on meie lemmikud. 12 tk maksavad 2.55. Munad on põhimõtteliselt maailma parimad asjad:D Maitsevad täpselt sama hästi nagu Eestiski.
Nii. Esmaspäeva õhtul jõudsime hostelisse. Seal võttis meid vastu aussie, kelle nimi oli Doug. Häälduse tõttu (dog) kutsume teda nüüd koeraks. Nii ei saa ta aru, kui temast räägime. Kohe teisipäeva hommikul kell 4.30 oli äratus ja tööle minek. Tegelikult tööleminek venis, kuna vihma sadas. Saime põllule alles kella 9 ajal. Töö iseenesest on lihtne. Lõikame õunapuuudelt oksi maha. Seda nimetatakse apple tree pruninguks. Kohe esimesel päeval saime natuke liiga palju päikest, nii et nüüd on näod natuke punased. Marika palus edasi öelda,et tema nägu on nagu tomat:D
Ülemused põllul on väga hullud naljavennad. Algul ei saanud pihtagi, et nad nalja teevad. “Parim” asi töö juures on puhkepausid. Esimene tehakse kell 9, teine kell 12.30. Esimene paus kestab pool tundi. Passid põllul nagu mingi imelik, tööd ka teha ei või. Lihtsalt pead seal istuma. Meie muidugi seda ei teadnud ja hakkasime kohe pausi ajal tööd edasi rügama:D Kohe oli platsis ka boss ja ütles meile, et me ei tohi tööd teha:D Eestis vist küll sellist asja ei kohta, et ülemus ütleb, et EI TOHI TÖÖD TEHA puhkepausi ajal:D No lõunaga on asjad veel palju hullemad, sest see kestab tund aega! Meie söömise peale kulub umbes 10 minutit (2 võisaia alla ja valmis), pärast seda peame 50 minutit istuma ja mittemidagi tegema:D
Muide, nüüd kui linnas ringi jalutame, jäävad pidevalt igasugused puud silma, mida kohe väga-väga vaja pügada on. Kogu aeg arutame, et millised oksad me maha võtaks:D
Üks ergas seik siin farmitööd tehes oli see, kui me Marikaga bussist maha jäime hommikul:D Koer viib meid igal hommikul põllule tööle. Tavaliselt on alati olnud “late start” ehk siis hiline tööleminek, aga täna ei olnud. Me muidugi saime õigeaegselt üles ja läksime endale mune praadima. Koer tuli kööki ja ütles, et minek. Me vaatasime, et kõik teised endiselt rahulikult söövad ja mõtlesime, et aega on. Järsku kuulsime bussi minema sõitmas. Läksime välja ja vaatasime, et meie reisikaaslased ja veel mõned, kes meiega samal põllul töötavad, on ära sõitnud. Meil oli suht hämming. Õnneks see teine pool rahvast, kes maha jäid, ütlesid, et saame teise bussiga põllule. Nimelt Koer veab inimesi kaks korda igal hommikul, kuna pooled on ühel põllul ja pooled teisel. Seega saime teise põllu rahvaga lõpuks ikkagi oma põllule. Aga jah, nüüd kuulsime, et Koer võib selle eest meilt 20 dollarit küsida,et me maha jäime. Näis, kas küsib.
Üleüldse on see ülimalt kallis hostel ja palk on väike. Seega, kõik Austraalia backbackerid, jumala ees, ärge tulge siia. Me lahkume ka siit esmaspäeval. Meid ootab nüüd ees sibulafarm 400 km eemal. Pidi olema raske töö, hea raha ja palju usse ja ämblikke. Me näeme selles lauses ainult HEAD RAHA ja ignoreerime neid teisi iseloomustavaid sõnu. Eks te varsti kuulete, kuidas me madude eest kuskil sibulafarmis pidevalt põgeneme. Oeh, ma ei taha sellele mõeldagi. Aga raha on nii väga vaja, et suuremaid plaane ellu viia.
Mõni hea asi on ka juhtunud siin olles. Esiteks saime põllult endale kotitäis sidruneid korjata (me oleks võinud kastide viisi neid sealt välja viia, kuna keegi ei viitsinud neid korjata) ja neid lisame me enda joogivette, et kloorimaitset vähendada. Teiseks saime täna kotitäis suuuri ilusaid “poeõunu” endaga kaasa võtta. Vähemalt nädalaks on õunad olemas nüüd:P
Hea nali oli see, kui siia hostelisse jõudsime. Kell oli mingi 8 läbi ja iiirlased, kellega tuba jagame, juba magasid. Küsisime, et kas te alati lähete nii vara magama. Ja nad ütlesid, et jah, tavaliselt vähemalty kell 20 nad magavad. Me siis imestasime ja naersime selle üle. Mõtlesime,et enne kella 22 pole võimalik magama minna. Järgmisel päeval, pärast rasket tööpäeva, jõudsime kell 18 koju ja viskasime kõik korraks pikali.. Tööriietega, ilma söömata, isegi pesus polnud käinud, ja ohhooo! Järgmise asjana ärkasime äratuskella peale. Kell oli ootamatult 4.30 hommikul:D:D me ei jõudnud ära naerda, et me kell 18 juba magama jäime:D Täitsa lõpp:D
Aga no selline see tööinimese elu on.

Ja nt eile oli reede. Palgapäev. Palk oli väga pisike, seega sellest ei räägi. Või noh, okei. Saime 3 päeva eest 139 dollarit. Tööpäevad on 8 h pikad ja sellest 1,5 h on paus. Ja töö on lihne. Seega polegi nagu väga kehv palk..Aga ööbimine maksab siin 195 dollarit nädalas.. Ja lisaks sellele väidab see suur farmide omanik, et me peame iga nädal talle 50 doltsi andma, kuna ei ööbi tema hostelis.. Siin nimelt on 2 hostelit.. Üks on farmide omaniku oma ja teine on Koera hostel. Muidugi pole ühtegi lepingut ega midagi, et peaksime 50 doltsi oma plagast maksma selleks, et tööd võiks teha. No saate ise ka aru,kui absurdne see on:D Niisiis, sel nädalal me ei maksnud ja tõmbamegi minema nüüd siit.
Igatahes, sellest palgapäevast veel nii palju, et no kui on reede ja palgapäev, siis on suhteliselt loogiline, et noored inimesed lähevad välja või vaatavad kodus pool ööd filme ja söövad midagi head vms. Aga meie... Mari ja Marvin läksid kell 18 magama..Ja me Marikaga närisime porgandit ja vaatasime kuni kella 19.30ni filmi ja läksime siis magama. Ja nüüd on laupäeva hommik ja kell on 7.30, me kõik oleme üleval ja mõtleme,et mida nüüd oma ajaga peale hakata.

Järgnevatel päevadel võtame ette pika retke McDonaldsisse..See asub mingi 5-8 km kaugusel.. Ja seal on NETTT. Seega, kui see blogi nüüd üles läheb, siis järelikult elasime matka üle ja oleme rõõmsalt netis:P

Niisiis, elu on seiklus ja päris põnev on see, et ei tea, mis järgmine nädal saab ja kauaks raha jätkub jne jne:D
Täielik olelusvõitlus käib.
Ja inimesed ümberringi on toredad ja inglise keelt saame ka palju praktiseerida:)

Ootame kõigilt teilt ka uudiseid meie postkastidesse või facebooki või telefonile!

Maarja ja Marika

Siin siis mõned pildid ka:
Esimesel pildil on väike stiilinäide, kuidas pärast vihmast tööpäeva oma jalatseid konditsioneeri küljes kuivatada.
Teisel pildid on meie tasuta söök ja kolmandal sõidame auto kastis töölt koju.






Viimasel on meie tuba.Elame koos kahe iirlasega seal. Meie nari on siis vasakut kätt.

Austraalia

Hei

Ma ei saa kahjuks pikalt kirjutada, sest neti aeg saab otsa. Meiega on k6ik h2sti ja esimesel v6imalusel postitan pikemalt sellest, kus olen ja mis teen. 2kki juba homme:)
Tervitame k6iki!

Istume hetkel koos immigrantidega ühes kontoris ja ootame oma viisakleebist.
Varsti stardime Stanthorpe`i ja siis vist enam pikka aega netti ei saa.
Tegime täan linnale tiiru peale ja üldse said kõik asjad aetud.
Ööbimine oli "huvitav". Väga räpane poissmeeste kodu oli. Aga no sai kuidagi ära magatud seal ja nüüd siis liigume hostelisse.
Madusid veel kohanud pole, ämblikke aga küll.
Aga üldiselt on Austraalia üsna tavaline. Ei teki küll iga nurga peal tahtmist pilti teha nagu Malaisias. Ahve ka pole. Nii et igav. Ilm on üsna kehv, vihma sajab pidevalt. Aga noh, siin on ju alles kevad. Varsti läheb soojemaks:)



Olge siis kõik tublid ja loodame, et varsti saame uusi pilte ja jutte ka üles panna:)

Austraalia. Esimene päev.

Nonii. Meie suur ja lõbus Malaisia-seiklus on otsa saanud. Eile kella 21.25 ajal istusime AirAsiasse ja hakkasime Austraalia poole liikuma. Sõit osutus aga väga jubedaks. Ikka on nii, et kui arvad, et esimene 13 h lend on ikka raskem kui 7,5 h lend, siis eksid.
Tõusime siis õhku ja mida meie silmad aknast näevad? Äikest. Äikest igal pool. Välgusähmakaid lähemal ja kaugemal. Ei no tore lugu küll!
Me marikaga läksime ikka nii närvi, kuigi enamus inimesi lennukis olid rahulikud... Mulle meenus küll kohe Air France`i õnnetus, mille ka ju vist põhjustas äike. Igatahes, mitu tundi vilksasid taevas tulekogud. Peab ütlema,et välku ülevalt poolt polegi ju varem näinud, seega oli üsna huvitav ka.. Aga mingi 3 h istusin kramplikult toolil ja no pärast ei tulnud ka enam und. Seega olen juba kes teab kui kaua üleval olnud. Praegu ei saa ka veel magama minna, kuna see oleks meie külalislahkete ausside suhtes ebaõiglane.
Niisiis, lennu elasime üle ja nüüd olemegi Austraalias. Meie võõrustaja oli ilusti meile kõik juhised andnud, et kuidas tema poole saab, seega see läks meil väga libedalt. Nii naljakas oli võõrasse majja sisse marssida ja oma asjad laiali laotada ja pesus käia jne jne:D Aga siin on hästi suur maja ja praeguseks tunnen siin ennast juba päris koduselt. Tsillime praegu kõik elutoas. Muide, siinsetel inimestele ka meeldib väga-väga How I met your mother seep=) Oleme juba 3 osa ära vaadanud siin koos:P
Üldsiselt ei erinegi Austraalia väga palju meie oma Eestist. Vähemalt hetkel on selline kodune tunne. Sest Malaysia oli ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii midagi muuud. Siin on tsivilisatsioon, pole musti inimesi, pole prahti kõikjal, jalakäijatele on oma foorid (mis töötavad) ja bussijuhid on hästi sõbralikud ja jälgivad ikka liikluseeskirju ka:P Bussiga linnas sihtkohta sõites lasi üks muhe bussijuht Marikal ilma piletita sõita, öeldes et olgu sul hea päev:) millised positiivsed inimesed ikka!
Täna on siin pisut külm ilm. Seega siin suures majas on ülimõnus oma villaste sokkidega ringi tatsata.
Üritame pilte ka sellest kohast mingil hetkel teha.Praegu oleme liiga väsinud. Oleme juba üle 6 h Austraalias olnud ja siiani pole veel ühtegi pilti teinud. Kahtlane, eks?
Peas kummitavad endiselt mälestused Malaysiast. No tõsiselt meeldejääv riigike.
Ahjaa,meil elab siin maja taga hoovis võib-olla pruunmadu (mürgine, kes ei tea). Aussied niiisama muuseas mainisid. :D Ja ämblikke on siin ka. Kuigi nad arvavad, et mürgiseid siin pole.
NO WORRRIES, nagu neil tavaks öelda on.
Aa. Hindadest ka natuke.
Esimene sisseost oli nii jõhkralt kallis,et siiani on süümekad..Aga lennujaamas oli selline janu, et no ei saanud teisiti, kui pidime vett ostma. 50 krooni pudel.Jah, 50 krooni pudel! Ja hiljem ostsime Marikaga kahepeale ühe suure saia..Maksis see siis kuskil 15 krooni (see on kõige odavam) ja no ülejäänud hinnad on ikka päris kirved.
See postitus on ka täiendamisel, sest prageu tuli liiga suur uni peale.
Järgmine kord räägin piiriületusest ja sellega kaasnevatest protseduuridest ja hirmujuttudest madude, ämblike,haide jne jne kohta.

Viimane päev Malaysias.

Andke andeks. Ma olin täitsa kapsas, kui seda kirjutasin.Ikka malaisias oli viimane päev.

Täiendan seda lennukis.
Hetkel annan lihtsalt teada,et 4 h pärast hakkame Austraalia poole liikuma. Hurra:)
Ja pmst ülehomsest peaks me juba farmis tööl olema.
Nüüd aga järgmised 13 h ei kuule te meist miskit, kuna lend võtab päris palju aega jälle.

Tsauki!

Päeva nael

Siin on minu geniaalne video hetkest, mil ahv Mari-Liisi ründas. Edasi enam filmida ei saanud, kuna pidime ise ka põgenema:D

Siin on siis youtube aadress:

http://www.youtube.com/watch?v=zpgLkqbLBpY

Teine video siis meie bussisõidust ka:

http://www.youtube.com/watch?v=PFpPDyFd3kk

Pärast selle video vaatamist võite klõpsata nimele symphody ja saate kätte ka teised põnevamad videod meie reisist.

Malaisia 3.päev

Tänane äratus venis lõunani. Eile tähistasime vaikselt Mari-Liisu sünnipäeva oma hosteli rahvaga. Meil oli siin kreeklasi, iirlasi,inglasi, šotlasi ja loomulikult Shawn,meie housekeeper(toateenija) ja veel teisigi kohalikke. Ühesõnaga, seltskond oli kirju. Sai kreeklasega Kreeka majandusest räägitud, inglasega inglise huumorist ja paar huvitavat lauset sai ka šotlaste käest õpitud. Maril ja Marvinil õnnestus ühe hiinlase käest meie nimede tõlked ka saada. Teame,et meie nimede esimene täht tähendab hiina keeles HOBUST.Vot siis.
Igatahes, hommikul otsustasime minna Puturajayasse. See on uus linn,mida alles praegu rajatakse. Sinna kolivad parlamendihoone ja muud tähtsamad asutused. See linn asub järve keskel, on täiesti inimtühi veel hetkel (ainult turistid) ja on hästi puhas ja ilusa loodusega.


Tegelikult oli asi nii, et me osutusime ise suuremateks vaatamisväärsusteks, kui see linn ise. Nimelt meile tuldi mingi kümneid kordi ligi ja paluti, et kas võiks pilti teha meist või meiega. Mõtlesime juba, et varsti on järjekord nende tsurkade seas. Täitsa lõpp! Aga no peab tõdema,et me oleme linnas suht ainsad valged. Algul oli see lahe ja naljakas, kui pilti paluti,aga nüüd juba tüütab ära.
No lisame siia siis neid pilte õnnelikest inimestest,kellel oli meiega au pildid olla. Esimesel pildil on kohalikud, kes meid täpselt nii kogu aeg jõllitasid. Teisel on inimesed Iraagist ja kolmandal Kazakhstanist.




Tänane bussinurk:
Nagu juba tavaks on saanud, räägime me iga päev ka liiklusest. See on ikka nii kaootiline,et no lase olla!
Läksime siis bussiga ülihelikiirusega Puturajayasse. No oli küll natuke eluohtlik, aga no mis seal ikka. Aga see pole veel kõik. Kui tagasi oli aeg tulla, küsisime siis murjamitelt, et kus see buss väljub. Nood ütlesid muidugi,et oi, siitsamast hoone eest. Istusime siis tunnikese hoone ees, bussidest polnud kippu ega kõppu. Samal ajal said jälle mõned murjamid õnnelikekes,kuna lubasime neil endast pilti teha. Ka politseinik, kes muideks pidevalt laulis seal, sai oma pildi kätte.
Igatahes, kell läks muudkui edasi ja bussi ei tulnud. Küsisime siis ühe taksojuhi käest, et kas meie buss ikka väljub siit.. Ja no muidugi ei välju! Pidime mingi kilomeetri edasi kõndima. Okei. Kõndisime. Ja leidsime ka bussijaama. Busse käis seal iga poole minuti tagant, aga meie oma ei tulnud ja ei tulnud. Ja siis vahetult enne pimedaks minemist lõpuks tuli. Olime nii rõõmsad. Aga rõõm kadus, kui bussi uksed lahti tehti:D Meiel vaatas vastu mingi sada tsurkat, kõik üksteise otsas. No tundus,et me ei mahugi peale..Aga siis tõmmati ikka kuidagi koomale ja saime ka jalad ukse vahele:D Okei. Hakkasime siis sõitma. Bussijuht pani gaasi põhja ja kõik kurvid olid sirged:D No tõsiselt õudne oli. Buss oli rahvast täis ja no sõitsime sajaga. Oeh,kui õudne oli. Tõsiselt, lennukiga sõita oli miljon korda ohutum.
Lõpuks siis ikkagi jõudsiem elusalt tagasi linna. Rõõm oli suur:)
Kõndisime hosteli poole ja rääkisime sellest,kuidas eile üks metsik pisike ahvipoeg meie hosteli eest kahte iirlast ründas. Tõsiselt, selline asi juhtus. Mõtlesime, et oi kui äge oleks seda ahvi täna ise ka kohata. Jõudsime hostelisse ja kõndisime trpist üles, ja ennäe! Ahv ronis mööda käsipuud meile vastu. Sealt hüppas ta Mari-Liisile pähe ja hakkas hammustama. Õnneks haiget ta ei teinud. Aga no ikkagi, ahv ründab omas hostelis!
Pilt ka..veidi udune on, sest käsi värises:D



Olime siis keset trepikoda ja Mari & Marvin jooksid üles oma tuppa,mis asus kolmandal korrusel. Ahv ajas neid taga, seega meie, kes me elame teisel korrusel, otsustasime, et nüüd on õige aeg ise ka kiirelt oma tuppa joosta. Aga kui oma koridori jõudsime, passis ahv meie toa ukse ees ja hakkas meie suunas jooksma. Me ei osanud muud teha,kui wc-sse joosta(mis oli kõige lähemal) ja uks kiirelt enda järel kinni panna. Ahv passis natuke aega meie vetsu ukse taga ja sisi läks vist korraks Mari-Marvini toa ukse taha. Sel hetkel otsustasin mina,et püüan oma tuppa joosta. Hakkasin siis jooksma (tuba asus koridori teises otsas) ja järsku kuulen, ahv jookseb sabas. Sain siis kiirelt ukse lahti ja sulgesin ennast enda tuppa.Marika oli endiselt vetsus lõksus. Ahvike jooksis siis meie vahet. Järsku kuulsin paanilist koputust uksele. Arvasin,et Mariak sai ka nüüd siis lõpuks vetsust ära tulla.. Tegin ukse lahti ja sealt vaatas vastu eoi keegi muu, kui ahv isiklikult! Hirmuga lõin siis kiirelt ukse kinni. Mariak naer kutsus ahvi taaskord tema ukse taha. Minul oli korraks aega rahulikult naerda. Järsku oli jälle koputus uksel. Seekord olin targem ja küsisin,et Marika, kas sina. Vastust ei tulnud. Seega, jälle ahv! Nüüd hakkas ahv ukse taga klobistama ja päris õudne oli.
Mingi hetk läks ta jälle minema. Nüüd võttis Marika ka julguse kokku ja jooksis tuppa. Kohe oli tagasi ka vihane ahv, kes seekord ikka täiega vastu ust kolkis ja käpa ukse alt sisse üritas suruda. No täitsa lõpp.Hoidsime ust kinni, kuna tundus,et see kohe tuleb eest ära. :D J ano muidugi me täiega naersime ka samal ajal.
Mõelge,tegu oli ahvibeebiga. Pisike ahvike. Oleks peaaegu ukse maha murdnud:D
Nüüd siin just kuulame hirmujutte Austraalias elavatest madudest ning mürgistest ämblikest ja mõtleme, et kui me juba beebiahvi nii hullult kartsime, siis mis Austraalias saama hakkab?:D:D:D

Igatahes, nüüdseks on ahvike meie hostelist laamendamise tõttu välja visatud. Hosteli omanikud ajasid teda siin harjadega taga:D

Tundus,et see on igapäevaelu siin.
Väga vinge, kas pole?:D

Igatahes, mu piltide link millegipärast ei tööta.
Niisiis, kopige siit lihtsalt see aadress ja siis saate ka meie pilte vaadata:)
http://public.fotki.com/symphody/malaisia-2010/

Malaisia 2. päev

Hommik algas veidra hommikusöögiga, mis on meil hinna sees. Siin süüakse hommikusöögiks röstsaia margariiniga. Selline sulanud ja haisev margariin oli:D Lisaks sellele pakkus üks türklane meile oma juustu.. Mis nägi eriti kole välja. Meie Marikaga seda küll maitsta ei julgenud, aga Marvin maitses ja kiitis takka.
Pärast hommikusööki otsustasime minna Batu koobastesse. Suurimad maapealsed koopad maailmas. Selleks pidime sõitma bussiga umbes 45 min linnast välja. Bussid on siin ikka täiesti müstilised. Esiteks, mingi 10 inimest töötavad ühes bussis:D 1) Bussijuht, 2)Piletimüüja edais juba erinevad piletikontrollid (kusjuures, pileteid müüakse siis,kui buss juba sõidab ja rohkem see pmst peatusi ei tee..seega kontrollid ka siis sõidu ajal käivad ja küsivad su piletit näha uuesti ja uuesti..) Absoluutselt ei saa aru,mis selle töö mõte on:D Inimesi ju vahepeal juurde ei tule. On siis vaja sada korda samadelt sõitjatelt piletit küsida? Ülimalt veider. Ja eile üks tsurka lihtsalt tuli peale ja seisis bussis natuke aega tähtsa näoga, vaatas kõiki meid ja märkis miskit üles ja läks minema..Ja siis tuli teine ja käskis meil tühjas bussis ikkagi kokku istuda.. Ma ei kujuta ette,miks me tühjas bussis laiutada ei võinud:D
Aga nii on.
Igatahes, pärast põnevat bussisõitu olimegi Batu koobastes.

Täiesti uskumatu, kui suured need koopad olid. Treppidel möllasid ahvid, kes meie jaoks kõige suuremad vaatamisväärsused olid. Mari-liis, kellel on muideks täna sünnipäev, on terve elu ahve fännanud, seega tema nautis ahvide seltskonda kõige rohkem:D


Koobastes oli nt üks koht, kus need budistid kümblemas käisid. Naised pidid muidugi riietega sinna "sauna" minema. Üks pilt siis kohe nendest kümbeljatest ka:

Lisaks ahvidele võid koopas kohata ka madusid. Päriselt! Muidugi need ei roomanud seal nii nagu ise tahtsid, vaid olid "koolitatud". Õudne oli sellegi poolest.

Pärast koopaid läksime linna tagasi. Kõndisime läbi haisvate tänavate suure kuumusega kesklinna poole. Siis aga nägime ühte tsiviliseeritud kohvikut, Rock cafe`d. Seal tervitas meid ukselt kena transvestiit, kes meid lahkelt lauda juhatas. Võtsime mingid megasuured burgerid, hoolimata sellest,et seal juures oli silt, et see liha võib tekitada kõhulahtisust ja kõigile see ei sobi. :D Siiani on meiega õnneks kõik korras:D Aga ega see väga hea ei olnud. A teenindajad olid superägedad. Istusid kogu aja meie laua juures ja uurisid, et kus see Eesti ikka on ja kuidas söök maitseb ja kas me oleme õed jne jne:D Kokku oli laua ümber pidevalt mingi 5 teenindajat. Päris hull ikka:D Ja kui nad parasjagu ei teenindanud, siis nad laulsid aj viskasid imelikke nalju meile..Nt et WC asub teises tänavas ja et söök saab homme valmis jne jne. Ise vähemalt naersid:DMeie algul suht uskusime neid:D
Pärast "korralikku" kõhutäit liikusime edasi poodide suuunas. Väga veider linn ikka. Kohati on ülipuhas ja väga kallis..Ja sis teine tänav on totaalselt räpane ja haiseb ja hinnad on ka väga madalad.


Me elame China townis. Siin on kõik haisev ja värviline.


Nüüd puhkame veidi ja siis hakkame Mari-Liisi sünnipäeva tähistama.

Homseni!:)

Malaisia

Hei, olemegi Malaisias.
Väljas on täiega palav ja õhk on tõesti nagu sein. Pole nagu miskit hingatagi.
Lennud mööödusid üsna normaalselt. Riiast Londonisse lend muudkui venis ja venis. Me olime kõik nii väsinud ja see 2,5 h tundus terve igavikuna. Ryanair pole ka just kuigi mugav lennuk ju:D Ja sis mõtlesime hirmuga, et varsti ootab meid ju 13 h lend ees.
Londonis veetsime 12 h lennujaamas tsillides. Väga väsitav oli. Vahepeal olime nii üleväsinud, et ainult naersime. Ja siis pärast olime veel rohkem väsinud. Lõpuks siis jõudis kätte aeg check-in teha AirAsia lennule. Check-inis selgus,et lennuk jääb oma tunni jagu kindlasti veel hiljaks. Jesss.Pidime 13 h lennukit ootama ja siis veel 13 h sõitma. Jube väsitav!!!!!!! Lõpuks lennukile saades olime ikka täiesti laibad. Kohe kui lennuk oli õhku tõusnud, keerasime ära magama..Ja ega me enne 7 h möödumist vist keegi silma lahti ei teinudki.Ülejäänud 6 h möödusid nokkides ja turbulentsi taludes üsna aeglaselt. Turbulents võttis kohati ikka seest päris õõnsaks.Nagu mingi eriti hullu lõbustuspargi aktratsiooni peale oleks sattunud:D Aga surmahirmu õnneks ei tekitanud:)
Esimene asi,mida tundsime lennukist välja astudes ol meeletu kuumus ja väike vihm. Kätte oli jõudndu taaskord öö. Niisiis, 15 septembri päev jäi meie jaoks totaalselt ära. Sõitsime ööst öössse.
Lennujaamas pidime ühe ankeedi täitma ja siis saimegi juba hakata öömaja jaoks transporti otsima. Peaks mainima,et siinsed inimesed on VÄGA HULLUD. Kui piletimüüjad nägid,et me bussi vajame, läksid kõik nii änksi täis ja hakkasid kätega vehkima ja karjuma ja meid enda poole kutsuma:D Me siis valisime parima välja ja ostime piletid ära. 7 MYR maksis üks ots linna.See on eesti rahas siis umbes 25-30 krooni. Väga normaalne!
Liiklus toimib siin hoopis teistmoodi. Esiteks sõidavad nad valel pool teed!:D
Teiseks, neil on igal pool vaja teedemaksu maksta. Meie buss nt pidi ka kolmes kohas peatuma ja maksu ära maksma.
Kolmandaks, siinne liiklus kubiseb huligaanidest. Ei teagi,kas siin mingit kiirusepiirangut üldse on:D Meie bussijuht oli ikka väga hull. KIhutas kõikidest autodest mööda ja mitu korda vaatasime,et nüüd sõidab küll tagant sisse eesolevale autole:D Ja no kurve võttis ka sellise hooga,et oi-oi-oi. Bussijuht iseenesest oli äge:D Pani kohe mussi põhja ja tuled kustu ja selline tunne oli,nagu ööklubis oleks:D
Ja mis veel ülimalt kummaline on, siin suurlinnas on ülimalt segased jalakäijate foorid. Nad on kas punased või üldse kustu. Igakord peame tükk aega jälgime ja siis lõpuks oma suva järgi üle minema. Tükk tegu on siin ikka nende tänavate ületamisega!
Hiinalinn,kus me ööbime, on ülimalt räpane. Kõikjal haiseb ja Marvin juba näitas meile keset tänavat surnud rotti, mis tegelikult osutus suureks prussakaks hoopis:D Ja siin magasid igal pool kodutud.. Vähemalt neil on hea ja soe..
Meie hostel on tagasihoidlik, aga ikkagi ilsu ja puhas. Siin on hästi sõbralikud inimesed. Peale meie elavad siin veel iirlased ja inglased. Majaomanik on ülimalt sõbralik hiinlane! Täna hommikul käisin tema käest vett ostmas ja sis ta seletas mulle malaisia ajalugu, näitas kaardil KÕIK kohad, mida me nägema peame ja no üldse,tundub, et tänu temale tuleb meil siin ilmselt suurepärane puhkus.
Nüüd lähmegi hommikust sööma ja siis plaanime Batu koopaid külastada.
Usun, et homme on mul juba märksa rohkem kirjutada:)