Igatahes, hommikul otsustasime minna Puturajayasse. See on uus linn,mida alles praegu rajatakse. Sinna kolivad parlamendihoone ja muud tähtsamad asutused. See linn asub järve keskel, on täiesti inimtühi veel hetkel (ainult turistid) ja on hästi puhas ja ilusa loodusega.
Tegelikult oli asi nii, et me osutusime ise suuremateks vaatamisväärsusteks, kui see linn ise. Nimelt meile tuldi mingi kümneid kordi ligi ja paluti, et kas võiks pilti teha meist või meiega. Mõtlesime juba, et varsti on järjekord nende tsurkade seas. Täitsa lõpp! Aga no peab tõdema,et me oleme linnas suht ainsad valged. Algul oli see lahe ja naljakas, kui pilti paluti,aga nüüd juba tüütab ära.
No lisame siia siis neid pilte õnnelikest inimestest,kellel oli meiega au pildid olla. Esimesel pildil on kohalikud, kes meid täpselt nii kogu aeg jõllitasid. Teisel on inimesed Iraagist ja kolmandal Kazakhstanist.
Tänane bussinurk:
Nagu juba tavaks on saanud, räägime me iga päev ka liiklusest. See on ikka nii kaootiline,et no lase olla!
Läksime siis bussiga ülihelikiirusega Puturajayasse. No oli küll natuke eluohtlik, aga no mis seal ikka. Aga see pole veel kõik. Kui tagasi oli aeg tulla, küsisime siis murjamitelt, et kus see buss väljub. Nood ütlesid muidugi,et oi, siitsamast hoone eest. Istusime siis tunnikese hoone ees, bussidest polnud kippu ega kõppu. Samal ajal said jälle mõned murjamid õnnelikekes,kuna lubasime neil endast pilti teha. Ka politseinik, kes muideks pidevalt laulis seal, sai oma pildi kätte.
Igatahes, kell läks muudkui edasi ja bussi ei tulnud. Küsisime siis ühe taksojuhi käest, et kas meie buss ikka väljub siit.. Ja no muidugi ei välju! Pidime mingi kilomeetri edasi kõndima. Okei. Kõndisime. Ja leidsime ka bussijaama. Busse käis seal iga poole minuti tagant, aga meie oma ei tulnud ja ei tulnud. Ja siis vahetult enne pimedaks minemist lõpuks tuli. Olime nii rõõmsad. Aga rõõm kadus, kui bussi uksed lahti tehti:D Meiel vaatas vastu mingi sada tsurkat, kõik üksteise otsas. No tundus,et me ei mahugi peale..Aga siis tõmmati ikka kuidagi koomale ja saime ka jalad ukse vahele:D Okei. Hakkasime siis sõitma. Bussijuht pani gaasi põhja ja kõik kurvid olid sirged:D No tõsiselt õudne oli. Buss oli rahvast täis ja no sõitsime sajaga. Oeh,kui õudne oli. Tõsiselt, lennukiga sõita oli miljon korda ohutum.
Lõpuks siis ikkagi jõudsiem elusalt tagasi linna. Rõõm oli suur:)
Kõndisime hosteli poole ja rääkisime sellest,kuidas eile üks metsik pisike ahvipoeg meie hosteli eest kahte iirlast ründas. Tõsiselt, selline asi juhtus. Mõtlesime, et oi kui äge oleks seda ahvi täna ise ka kohata. Jõudsime hostelisse ja kõndisime trpist üles, ja ennäe! Ahv ronis mööda käsipuud meile vastu. Sealt hüppas ta Mari-Liisile pähe ja hakkas hammustama. Õnneks haiget ta ei teinud. Aga no ikkagi, ahv ründab omas hostelis!
Pilt ka..veidi udune on, sest käsi värises:D
Olime siis keset trepikoda ja Mari & Marvin jooksid üles oma tuppa,mis asus kolmandal korrusel. Ahv ajas neid taga, seega meie, kes me elame teisel korrusel, otsustasime, et nüüd on õige aeg ise ka kiirelt oma tuppa joosta. Aga kui oma koridori jõudsime, passis ahv meie toa ukse ees ja hakkas meie suunas jooksma. Me ei osanud muud teha,kui wc-sse joosta(mis oli kõige lähemal) ja uks kiirelt enda järel kinni panna. Ahv passis natuke aega meie vetsu ukse taga ja sisi läks vist korraks Mari-Marvini toa ukse taha. Sel hetkel otsustasin mina,et püüan oma tuppa joosta. Hakkasin siis jooksma (tuba asus koridori teises otsas) ja järsku kuulen, ahv jookseb sabas. Sain siis kiirelt ukse lahti ja sulgesin ennast enda tuppa.Marika oli endiselt vetsus lõksus. Ahvike jooksis siis meie vahet. Järsku kuulsin paanilist koputust uksele. Arvasin,et Mariak sai ka nüüd siis lõpuks vetsust ära tulla.. Tegin ukse lahti ja sealt vaatas vastu eoi keegi muu, kui ahv isiklikult! Hirmuga lõin siis kiirelt ukse kinni. Mariak naer kutsus ahvi taaskord tema ukse taha. Minul oli korraks aega rahulikult naerda. Järsku oli jälle koputus uksel. Seekord olin targem ja küsisin,et Marika, kas sina. Vastust ei tulnud. Seega, jälle ahv! Nüüd hakkas ahv ukse taga klobistama ja päris õudne oli.
Mingi hetk läks ta jälle minema. Nüüd võttis Marika ka julguse kokku ja jooksis tuppa. Kohe oli tagasi ka vihane ahv, kes seekord ikka täiega vastu ust kolkis ja käpa ukse alt sisse üritas suruda. No täitsa lõpp.Hoidsime ust kinni, kuna tundus,et see kohe tuleb eest ära. :D J ano muidugi me täiega naersime ka samal ajal.
Mõelge,tegu oli ahvibeebiga. Pisike ahvike. Oleks peaaegu ukse maha murdnud:D
Nüüd siin just kuulame hirmujutte Austraalias elavatest madudest ning mürgistest ämblikest ja mõtleme, et kui me juba beebiahvi nii hullult kartsime, siis mis Austraalias saama hakkab?:D:D:D
Igatahes, nüüdseks on ahvike meie hostelist laamendamise tõttu välja visatud. Hosteli omanikud ajasid teda siin harjadega taga:D
Tundus,et see on igapäevaelu siin.
Väga vinge, kas pole?:D
Igatahes, mu piltide link millegipärast ei tööta.
Niisiis, kopige siit lihtsalt see aadress ja siis saate ka meie pilte vaadata:)
http://public.fotki.com/symphody/malaisia-2010/
No comments:
Post a Comment