Endiselt tomatifarmis

Tervitus! Kuna paljud on palunud, et me oma blogi t2iendaks, siis otsustasingi natuke j2lle kirjutada. Ülehomme saame öelda, et oleme juba kolm nädalat tomateid korjanud. Aeg läheb siin ikka väga kiirelt. Oleme Marikaga nii uhked selle üle, et pole ühtegi vaba päeva võtnud (siin võib 10 päeva jooksul 1 päeva vabaks võtta), miski ei valuta ja üldse oleme nii ära harjunud selle “vara tööle-vara voodi” eluga. Muidugi pole me 3 nädalat jutti 11 h päevas tööl käinud.. Siin on olnud vihmaseid päevi ja lihtsalt on ka vabaks antud mõni päev. Nii et polegi vajadust vabaks võtta päeva. Hakkan nüüd siin juba teist korda seljalt nahka ajama...Mõnest kohast tuleb veel eelmist nahka ära, mõnest juba uut:D Ja muide, me kasutame meeletult palju päikesekreemi!!!!
Praegu läheb siin iga päevaga järjest kuumemaks. Sel nädalal lubati iga päev 30 kraadi kuuma..Päris mõnus on sellise ilmaga tomatipõllul 11-12 h järjest tsillida:D Kell 7 on juba nii palav, et oleme kõik riided märjaks higistanud. Vett kulub järjest rohkem..Kui vesi otsa saab ja kraan liiga kaugel on, lutsutame tomateid. MMMMMMM tomatid:D Okei, tegelt oleme me muidugi oma isu ammu täis söönud tomatitest ja niipea neid küll enam söögina ei kasuta. Ainult suur vedelikupuudus paneb meid vahepeal tomateid suhu pistma.
Oleme nüüd taas laiskade inimeste tiimi sattunud. Vahepeal olime tiimis, kus oli kokku 6 eestlast ja no päris hästi sai raha teenida! Teada värk ju, et eestlased on hullud tööloomad. Muide, kokku on tomatipõllul 7 eestlast tööl. Siin Austraalias pole vist kohta, kus eestlasi ees poleks. Päris hull ikka:D Oleme ikka lambist igal pool neid kohanud. Näiteks Brisbanes, mis on väga suur linn, kõndis meie ees üks eestlane, kes eesti keele peale tuli tere ütlema:D Ta oli juba 7 aastat eestist eemal olnud ja ta väag hästi enam eesti keelt ei osanudki:D Vot siis.
Igatahes, olime eestlasega ühes tiimis ja kõik oli ilus ja hea, kuni eestlasest autojuht võttis endale vaba päeva ja seetõttu pidime kõik teistesse tiimidesse minema. Nii sattusime tiimi, kus ma oma esimesed kaks tööpäeva veetnud olin. Seltskond on seal väga hea, aga tööd ei viitsi nad eriti teha:D Õnneks on praegu tomateid palju olnud ja nt täna tegime ka laiskade inimestega 20 bini täis, st et igaüks sai 150 dollarit (miinus maksud).
Ja ennast kiitmast me ei väsi! Me oleme Marikaga ikka väga kiired ja tublid korjajad. Laiskade tiimis on muidugi eriti hea oma oskustega särada:D Täna karjusime kogu aeg esimestena “bucket” (ämber). St et kui ämbri täis saad, pead karjuma “ämber” ja siis autojuht sõidab sinuga paralleelsele kaugusele ja kõik korjajad võtavad rivvi ja siis saadetakse ketina ämbrid autoni. Vot selline süsteem. Igatahes, oleme peaaegu alati esimesed, kellel ämbrid täis saavad ja siis tüübid ei jõua ära imestada, kuidas me ikka nii kiiired oleme:D Täna sai sel teemal üsna palju nalja. Prantsuse poisid üritasid meiega võidu teha. Loogiline, et nad kaotasid meile haledalt!:D Ühesõnaga oleme ka siin põllul masinad.
Nüüd on meil uus graafik. 2 päeva tööl ja 1 vaba. See on seotud sellega, et hooaeg hakkab lõppema.Vabad päevad sisustame põhiliselt Airlie beachil. Oleme nüüd siis juba 2 korda seal käinud. Esimene kord sadas vihma, seega tsillisime põhilise osa oma ajast mäkis netis. Teine kord oli aga märksa ägedam. Läksime õhtul pärast tööd koos kogu hosteli seltskonnaga Airlie randa. Seekord siis oma söögi-joogi ja magamiskottidega. Väga-väga äge öö oli...Siin ongi kombeks noortel öösel rannas tsillida selle asemel et klubisse-pubisse minna. Saime koos rootslastega pikalt ja laialt kohalikele ning prantslastele põhjamaade saunakultuurist jutustada (kusjuures, paljud ei saanud sauna mõttest aru:D), meile näidati, kuidas edukalt palmi otsa ronida ja no üldse igati kordaläinud õhtu oli. Ja nägime päikesetõusu ka rannas ära!!! Pärast sellist väsitavat ööd läksime kohe hommikul tagasi hostelisse magama. Ei hakka rääkimagi, kui jube oli päeval magada. Väljas oli megapalav ja isegi konditsioneeri all magades higistasime meeletult palju:D
Ja nüüd saan ka mürgiste elukate nurka uusi uudiseid kirjutada:)
Nimelt sõitsime täna bussiga töölt koju.. Väljas oli juba pime. Bussis istus umbes 20 inimest. Selline mõnus pisike buss.. Enamus inimestest magasid nagu tavaliselt. Me Marikaga ka nokkisime vaikselt oma istmetel. Järsku ärkasime me kõik Marvini karjete peale. Marvin istus kõige viimases reas. Ehmusime ja vaatasime, et mis toimub. Ja mida meie silmad nägid ja kõrvad kuulsid. Meie kõigi lemmik Huntzmani-poiss (ma pean vabandama, kui mu kirjapilt vale on), kes tavaliselt ikka bussi katusel kaasa sõidab meiega, oli ootamatult bussi sattunud. Selline peopesa suurune tüüp. Marvin püüdis just magama jääda, kui nägi, kuidas ämblik vaikselt tema peale laskub laest. :D Te ilmselt ei kujuta ettegi, mis paanika bussis lahti läks:D:D:D Kõik karjusid, et huntzman ja hüppasid üle pinkide, inimeste jne bussi etteotsa. Meie ka muidugi kiljusime ja tegime sama:D Ma astusin kogemata ühele tüdrukule sülle oma ehmatusega:D Igatahes, olime siis bussis eespool kuhjas ja tahtsime, et buss peatuks. Aga meie bussijuht mõtles, et pole hullu midagi ja sõitis täie rahuga edasi. Palumise peale pani ta vähemalt bussis tuled põlema, et me näeks, kus ämblik liigub täpselt:D Paanika oli suur ja ülejäänud sõit mööduski suht nii, et rahvas seisis pinkidel ja oli väga elevil. Muidugi nalja sai ka sellega seoses palju:D Ja siis vahetult enne Proserpine`i jõudmist otsustas üks rootslane Tim ämbliku ära tappa. Sel ajal oli hirm eriti suur, sest kui see tal õnnestunud poleks, oleks meie pisikeses bussis üks väga tige mürgine ämblik ringi liikunud. Õnneks läks kõik hästi ja enne bussi peatumist oli suur surnud ämblik bussi aknast juba välja visatud. Aga jah, väga pingeline bussisõit oli. Samas muidugi täiega lõbus ka. Ma oletan, et järgmistel tööpäevadel tahavad kõik teise bussiga minna:D Mine sa tea, võib-olla jõudis see ämblik juba pojad ka saada enne kui suri..Võib-olla on neid seal katusel terve pesakond:D
Naljakas, et põllul pole ühtegi ämblikku ega madu, aga bussiga sõites saame ägedaid kogemusi hiigelämblikega.
Igatahes, kuna mina eriti ämblikke ei karda, siis minu jaoks oli see küll lihtsalt naljakas seiklus ja jutt, mida rääkida. Kui bussis oleks madu olnud, ostaks ma ilmselt praegu juba lennupileteid Eestisse.
Ja üks uudis veel. Ma olen nüüd oma nime vahetanud. Siinpool maakera on mu nimi Maria. Ei viitsi mina enam neile seletada, et kuidas mu nime hääldada. Esimesel kohtumisel kutsuvad kõik mind siin Maardzaks. Ja no see on ikka nii haige nimi, et ma pigem eelistaks Mariat. Just täna hommikul üritasin veelkord oma bussijuhile Maggiele seletada, et mu nimi on Maarja mitte Maardza. Aga no homseks on tal see raudselt jälle ununenud. Seega, nüüd tutvustangi ennast Mariana. Üheksal juhul kümnest jääb see neile kohe meelde.

Nüüd lähme Marikaga taaskord Airlie Beachile, et mu sünnipäeva tähistada. Meile anti just töölt vaba päev ka ( nagu tellitud!) ja kavatseme selle rannas mööda saata. Suur pidu jääb aga sel a astal tulemata, sest homme on vaja kell 4.45 üles ärgata jälle.
Aga elu siinpool maakera on endiselt lust ja lillepidu!
:)