___

Kõige olulisem pilt on kraani-pilt. Selline süsteem on neil siin Austraalias. Prooovige siit sooja vett saad!:D Ühest kraanist tuleb kuum vesi, teisest külm. Kui sooja tahan, pean kuidagi selel vee käte abil ära segama:D Ühesõnaga, keeruline.
Õhupalle näeme me igal hommikul tööle sõites.

Pildid meie kodust Mareebas.

Viimasel pildil on Ant Hilli hotell, ja järgmistel meie praegune elukoht.

Uudised.

KÕigepealt mõned pildid Tully koristamisest. Nagu oleks sõda lahti!





Uudiseid tegelikult pole. Ilmselt te teate juba,et kolisime oma endisest hotellist teise hotelli. Siia jääme nüüd püsima. Väga mõnus koht. Ülimalt puhas ja suur köök, elutuba, ja oam tuba on ka münus..Hetkel küll jagame Marikaga voodt, sest naridega tuba polnud vaba..Aga ehk hiljem saame välja vahetada selle. Igatahes, oleme väga rahul.
Käime ilusti 4 päeva nädalas tööl. Algul ehmatas see farm meid üsna ära,kuna täitsa teine süsteem ja no murjamid igal pool jne.. Aga nüüd oleme sisse elanud ja väga lõbus on tööl. Meie vanapaar- Caroline ja Graig teevad kogu aeg niiiiiiiiiiiiii hullult nalja! Ülliimalt haige huumor on neil.Nad armastavad meie kallal nokkida.Aga samas see on naljakas ka. Nad täiega üritavad meid seal kohalike kuttidega (siiski mitte murjamitega!) paari panna..nagu vanavanematele ikka kombeks on:D Üsna piinlik tegelikult. :D Põhiline nali on see, et farmis töötab üks ilueedi, meie ülemuse vend.. Vanapaar kutsub teda Printsessiks:D Ja oi milline huumor selle ümber käib. Aga ma ei hakka sellel pikalt peatuma, sest nagunii on raske nendest naljadest aru saada, kui ise siin ei ole. Igatahes, jutu mõte oli see, et on lihtsalt super, et selle hullu vanapaariga sõpradeks saime!

Nüüd algas meil nädalavahetus, ei teagi,mida teha. Kui Jaan juhuslikult Mareebasse ei tule homme, siis ilmselt vedelemegi niisama. Võtame basseini ääres päikest ja mõtleme, et küll on hea ikka 64 kraadi soojemas kohas olla! :)
Edu teile seal külmaga võitlemisel!

Aussie`de külalislahkus.

Nagu ma eelmises blogis mainisin, oleme sõpradeks saanud ühe vanapaariga- Graigi ja Caroline`ga. Käisime paar päeva tagasi nende juures õhtust söömas. Söök oli kolmekäiguline- kõigepealt lihtsalt igasugune snäkk, seejärel suur praad (grillitud liha, seened või kastmes, keedetud kartul, koorega keedetud kõrvits, mais, ja porgandi-hernesalat) ja magustoiduks saime õunapirukat igasuguste lisanditega (hapukoore,jäätise,vanillikreemiga.)Ühesõnaga toit oli MEGAHEA ja kohe kindlasti võin öelda, et see oli parim söök, mida Austraalias saanud olen.
Lisan mõned illustreerivad pildid ka.

Ilm on meil siin endiselt väga palav (midagi 30 kraadiga) ja vist rohkem midagi põnevat rääkida ei olegi.

Elu Mareebas

Oleme nüüd 2 päeva Mareebas banaaanidega möllanud.
Elame ühes hotellis, igati mõnus (nagu ka piltidel näha võib) Ainult et me kolime ära siit järgmine nädal:D Sest siin pole kööki! See on ülimalt oluline miinus. Nii et uuel nädalal kolime kõrval asuvasse hotelli, kus on köök ka. Hind on mõlemal sama-100 doltsi.
Nii. Nüüd peaks siis rääkima tööst. Hahahahhahahaaaaa! Ma ei tea kohe, kust otsast alustada:D
Pealtnäha on farm samasugune nagu meie eelminegi... Banaanid kasvavad endiselt puu otsas, kotid ümber, banaaani-metsa keskel on shed, kus toimub banaanide pakkimine jne.
esimene asi,mis siin kohe silma jäi, oli muidugi see, et siin on niiiiiiiiii palju murjameid! Ehk siis valdav osa töötajatest on aborigeenid ja mõni on isegi otse aafrikast siia sattunud:D
Backpackereid on selles farmis koos meiega kokku vb umbes 5.
Ülemust siin põhimõtteliselt ei olegi:D
Kõik mustad käivad ja õpetavad, igaüks räägib erinevat juttu ja no pmst see inimene, keda siin ülemuseks nimetatakse ja kes vist kõige eest vastutab, on noor kutt, kes niisama tsillib ja teebja samas mingit autoriteeti tal vist küll siin farmis ei ol:D
Ühesõnaga, kogu tegevusest jääbki mulje, et kõik on nagu peata kanad ja keegi ei tea, mida teha tuleb ja no hädasti oleks vaja JUHTI.
Nt siis, kui banaanid otsa saavad.. jah, selline ais juhtub ka pidevalt, et uus koorem ei jõua metsast õigel ajal välja ja siis peame lihtsalt passima mingi pool tundi nt:D Sel ajal teoreetiliselt peaks me kõik ju mingit muud tööd tegema.. Aga no siin lihtsalt passitakse. Ülemus passib ka. No ausalt, ma ei suuda uskuda, et see tüüp ülemus on, sest no mai tea...ta võiks ju natukenegi ülemuse moodi käituda ja meid töle sundida vms:D Aga okei, mis seal ikka. Mul jookseb raha kontole, seega mul suva.
Meie tööks on jälle banaanide pakkimine. See on siin totaalne teater ikka:D
Esiteks, nagu juba eelpool mainitud sai, on meil juhendajakteks korraga mitu erinevat muri, kes kõik omamoodi pakkimist ette kujutavad:D
Kuna banaanide hinnad on megakõrgeks läinud tänu Yasile (räägitakse, et üks banaanike maksab juba mingi 5 doltsi ehk sis vanades heades eesti rahades üle 60 krooni), sis tänu sellele pakitakse nüüd igasugune pahn ka ära ja nimetatakse seda ka banaaniks:D
Mõned banaanid on ikka no nIIIIIIIIIIIIIIIIIII koledad.. aga mis seal ikka, panen karpi ja soovin head isu kellelegi:D
Ühtlasi peame me eristama siin eristama 6 erinevat tüüpi banaani. Suured-väiksed-koledad-veel koledamad-totaalne pahn-üksikud.
Nii et korraga pakin 6 karpi:D See on nii naljakas lihtsalt! Karbid on mul üle pea ja üksteise otsas ja siis ürita sa aru saada, kuhu mis käib ja mis silt veel karbile peale käib jne:D
Ausalt, see on nii naljakas. Algul pidin ainult 3 pakkima.. ja siis kui ülejäänud "sordid" ka juurde tulid, muutus asi minu jaoks lihtsalt nii humoorikaks:D Sellest saaks nii eha video. Totaalselt segaduses mina ja 6 kasti veidraid banaane:D

Töökaaslastest nii palju, et tööle käime me koos ühe Austraalia vanapaariga (valged inimesed:D) Bussis olid kohad juba täis, seega orgunnisime endale auto. Koos meiega sõidb veel ka üks tore pilu.
See vanapaar on hästi tore. Nad on juba mitu aastat mööda Austraaliat reisinud aj teinud juhutöid nagu backpackeridki...tahavad lihtsalt oma kodumaad näha. nad on hästi jutukad ja no väga tsill on, et nad seal koos meiega töötavad. nad kutsusid meid täna enda juurde õhtusöögile karavaniparki:D Nad kuulsid,et meil pole kööki ja et me sööme terve nädala ainult kuivtoitu ja no ilmselt neil hakkas meist hale. Ja samas tundub,et nad ise ka tahavad seltskonda ja kedagi, kellele oma elust jutustada:D
Kuigi ülimalt harjumatu on selline lahkus, tundus imelik kutsest keelduda ka. Nii et täna saame me sooja sööki, wuhuu:D


Midgai rohkem vist hetkel polegi rääkida.
Tundub, et oleme oma uue Tully leidnud :)
Elu on seiklus!

Ilusat tuisukuud!

Ja pilte abist, mida meile pakuti pärast Yasit.

Üks kohvik pakkus kala ja liha, Punane Rist pakkus liha ja saia, meedia pakkus võimalust kuulsaks saada ja briti vabatahtlikud pakkusid tasuat bussisõitu Tullyst Cairnsi.

Veel pilte, mida te ilmselt näinud ei ole.

Esimesel pildil on siis järjekordne leid banaanide seest:D (Tullys)
Ja siis on näha veel Yasi tagajärgi.

Mareeba

Täna oli väga seiklusterohke päev. Nagu te eelmisest postitusest lugeda võisite, pidime me nüüd Tolgasse avokaadosid korjama minema. Niisiis hommikul võttis Jaan meid peale ja sõitsime Tolgasse. Tolga asub mägede harjadel, ühesõnaga väga hull sõit oli siia. Kes on Norras käinud, võib mägiteede kurvide arvu korrutada sajaga ja saabki teada, milline oli tee Tolgasse. Üleval oli maru ilus vaade! Muidugi tegelt olime seda vaadet varem näind, sest täpselt sama mäe otsas olime ka Kuranda köisraudteega.
Igatahes, jõudsime Tolgasse. Koht oli ilus, öömaja superluks. Aga!!!!!!!!!! Nad tahtsid meilt kohe saada 300 dollarit. 200 öömajaks iga nädal ja 100 deposiidiks, mida oli võimatu tagasi saada ( kui lähed ära varem, kui kuupäevaks märkinud oled nt, siis ie saa tagasi) seljakotirändurid ei te aju kunagi täpselt,millal nad ära lähevad. Seeag päris hea nöörimis-meetod.
Kuna me Marikaga oleme minevikus igasuguseid hostelite trikke näinud, ei usaldandu me seda kohta üldse. Lisaks sellele on seal tööd ainutl siis, kui vihma ei saja. Ja no kui me juba 200 dollarit nädalas üüriks maksame ja 50 ikka kulub toidule ka.. Siis ei jäägi midgai üle ju.
Samal ajal Jaan läks teise linna maad kuulama..
Meie olime juab ankeedid ära täitnud seal Tolgas ja no ma olin üliiiiiiiiiikahtlustav kõige suhtes aj kohe üldse ei tahtnud jääda sinna.. ja siis juhtus ime. Kõiegpealt helistas muole üks mees, kes pakkus tööd Mareebas..Samamoodi avokaadodes.. ja sisi helistas Jaan, kes ütles, et tema juba sai meile töö banaanidesse.. ja elukoha saame Mareebas ise otsida! Ehk siis võidame vähemalt 100 dollarit nädalas.
Kuan Kadi ja Relen olid juba üüri ja asjad ära maksnud ja nad otsustasid igatahes sinna jääda, panime meie Marikaga oma asjad tagais autosse ja sõitsiem Mareebasse.
Homem lähme banaanidesse tööle.
Elame hetkel ühes hotellis, tuba maksab 100 doltsi ja selle eest saame täitsa mugavalt elada kaheses toas. Väga tsill.
Aga kuna siin pole kööki, sis uuel nädalal kolime kõrvalolevasse hostelisse.
Loodame, et tegime õige otsuse sellega, et Tolgasse ei jäänud. Eks see homme selgub.
:)

Tere Tolga!

Tunnni aja pärast võtab Jaan meid peale ja siis sõidame kõik koos 100 km Cairnsist välja, kuskile mäe otsa, Tolgasse.
Seal hakkame plaanide kohaselt avokaadosid korjama. Väike lootus hetkel ikka on, et äkki saame hoopis neid sorteerida või pakkida.. Aga no eks me kohapeal näeme.
Tolga pidi üliiipisike külake olema. Raha kuskile kulutada pole. Aga muidugi ega seal nii hästi ei teeni, kui me Tully banaanidega teenisime:(
Vähemalt ei istu me niisama linnas. Siin kulub raha ikka megakiirelt.
Kõigest poolteist kuud ongi jäänud ja siis stardime siit juba Balile.

Kui Tolgasse sisse olen seadnud, annan avokaadodest täpsema ülevaate ka;)

Tervitades,

Maarja ja Marika.

Elu pärast Yasit.

Tullysse saabuvad vabatahtlikud, kes hakkavad linna jalule aitama. Punane rist pakub meile süüa.. Näiteks õhtusöögiks saime liha ja saia. Ja puhast vett.
Hommikul pakkus üks kohvik kõigile tasuta süüa..Siis saime ka liha. Tundub, et saame lausa paremini süüa kui varem:D
Tänavad on ajakirjanikke ja kaameraid täis. Taevas on pidevalt näha helikoptereid ja väikelennukeid. Politsei müttab tänaval ringi..Linna sisse ei saa ja välja ka mitte. Bussiliiklus ei toimi.
Eletrit pole. See ei pruugi veel nädalagagi tagasi tulla. Vee saime eile õhtul tagasi. Vesi on pruuni värvi.Aga pesta ikka saab. Juua ei kõlba..aga õnneks punane rist varustab joogiveega.
Seljakotirändurid teevad plaane, et kuhu edasi liikuda, kui teed lahti tehakse.
Tööd pole Tullys vähemalt aastaks.

Meie lähme ka siit ära nii ruttu kui võimalik. Kõigepealt ilmselt Cairnsi. Ja siis lendame sealt kuskile, kui tööd on. Kindlat plaani pole. Aga loodame,et tuleme tagasi ikka alles plaanitud kuupäeval.

Pilte

Yasi

Uskumatu, aga me oleme kõik elus-terved.
See elamus oli midagi sellist, millest terve elu rääkida saan. Alustame siis algusest.
Teisipäeval anti hoiatus, et meile läheneb level 3 tsüklon. Me ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kohalikud ütlesid, et pole hullu ja et ilmselt see ei tulegi siia jne. Teisipäeva õhtuks olid aga uudised muutunud. Öeldi, et level 4 tsüklon on teel meie poole, et see on suurem kui kunagi varem ja et meie asukoht on täpselt selle keskmes. Peab ütlema, et see tekitas meist juba paanikat. Ma olin üsna närvis, ei suutnud öösel eriti magada ka. Kella 3 paiku öösel(vastu kolmapäeva) saime kõik osariigi valitsuselt sõnumid, et asi on väga hull ja et me peame nii kiiresti evakueeruma kui võimalik. Järgmises sõnumis, mis saabus pool tundi hiljem, korrati, et asi on väga tõsine ja et meil on aega evakueeruda kella 8.00 hommikul. (st umbes 5 h oli aega antud)
Kuna meil pole autot, ei tulnud meil evakueerumisest midagi välja. Ja muidu kohalikud endiselt rahustasid meid maha ja ütlesid, et pole hullu. Kella 5 paiku hommikul oli tsüklon Yasist saanud level 5 torm. See tähendab, et kõige hullem, mis Austraalias üldse kunagi olnud on. Pärast seda uudist muutusid ka kohalikud väga närviliseks. Viimane suurem tsüklon, mis ründas Tullyt aastal 2006, tegi siin ikka üsna palju pahandust. 5 astme omast polnud kellelgi ettekujutust. Meie ülemus käis ka meie hotellis ja siis rääkis, et asi on väga hull ikka ja et kes teab, paljud ellu jäävad.
Selleks ajaks olin ma täiesti paanikas. Terve päev oli telekast ja raadiost otseülekanne, kus räägiti Yasist. Osariigi kantsler rõhutas kogu aeg, et tegemist on eluohtliku tormiga ja et oodata on palju inimohvreid. Mis te arvate, kui rahulikud me siis olime? Olime Tullys lõksus, torm tuli meile otse peale ja teha polnud enam midagi. Kõik ümberringsed evakueerumiskeskused olid rahvast täis ja seega pidime jääma oma hostelisse. Meile rõhutati, et see hostel on väga turvaline.. Aga no muidugi oleks me ennast paremini tundunud kuskil suures evakueerumiskeskuses.
Meid jäi siia hostelisse ligikaudu 50 inimest. Tormi hakkasime tundma alles õhtul. Selleks ajaks olid närvid nii läbi.Polnud maganud, polnud söönud, nutsin ja naersin vahelduva eduga ja mõtlesin, et võib-olla sellest me elusalt välja ei tulegi. No lihtsalt ei teadnud, mida oodata! See on kõige hullem tunne üldse!
Torm algas alles kella 21 ajal. Asjad hakkasid väljas lendama, tegid müra jne. Alguses ei olnudki väga jube. Meil oli elekter alles, seega nägime endiselt uudiseid, istusime oma toas, mille olime ära kindlustanud (teipisime aknad ära ja panime madratsid ette-seda pidid kõik tegema) ja ootasime, et mis edasi saab.. Uudised olid kohutavad. Kella 22 paiku hakati rääkima Tullyst kui tsentrist. St et asusime otse suure ja hirmutava tsükloni silma keskel. Aeg hakkas venima ja iga 15 minuti tagant räägiti,et 2 h pärast läheb asi väga hulluks.Tähtsad inimesed rääkisid uudistes,kuidas nad mõtetes meieg aon aj kuidas nad kaasa tunnevad meile ja et peab valmistuma hulleimaks.Ma arvan, et kui me poleks uudiseid näinud, oleks natuke kergem olla olnud. Pikutasime põrandal ja ei olnud enam isegi närvis. Olime lihtsalt nii kurnatud ja ei suutnud enam millelelgi mõelda. Tuleb, mis tulema peab. Pärast kella 22 läks asi hulluks. Väljas mürises ja vilises ja asjad lendasid, puud murdusid, katkised elektriliiinid särisesid. Pärast kella 23 oli asi nii hull, et passisime kõik trepikojas (kuna see oli eemal välisseinadest, alumine korrus oli kaetud vihmaveega ja kui katus oleks hakanud ära lendama, oleks saanud treppe mööda alla joosta. Seega parim koht hostelis oli just see trepikoda) Enne südaööd oli ka elekter kadunud. See müra oli lihtslat väga hull. Kõrvad olid reaalselt lukus. Ja seinad värisesid. Siis käisid külll juba mütted peast läbi, et äkki puhub tuul kogu tänava pikali. Aga kusjuures, me ei nutnud enam kordagi. Võrreldes päevaga polnud me enam üdse närvis. Vist oli selline tunne, et teha pole enam midagi. Marika ütles,et vahetult enne silma, st südaöö kandis oli tal korraks nutt kurgus..Sest no tõesti oli hull. Samas meie pilud magasid oma tubades sügavalt. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas see võiimalik on. Ilmselt on nad ikka nii suures infosulus, et ei teadnud, et asi väga hulluks läheb. Nad ei oska üldse inglise keelt ja sisi ei saa nad aru ka,mis toimub. Isegi kui neile seletame. Nii. Ja siis jõudiski kätte silm. Järsku oli müra kadnud, kõik oli täiesti vaikne. Üksikute lindude laulu võis väljas kuulda. Nagu totaaaaaaaalne vaikus! See oli nii jube. Nii veider. Me teadsime, et see on silm ja et välja sel ajal minna ei tohi. Aga kuna silma kestus oli tund aega, siis korraks pistsime kõik ikka ninad rõdule ja vaatasime, mis meie linnast järgi oli jäänud. Samal ajal omanikud kontrollisid meie katust. Kõrvalhosteli katus oli juba minema lennanud. Ka seal pesitsesid backpackerid. Pärast esimest poolaega tuli veel inimesi meie hostelisse varju. Ilmselt need, kelle kodul juba katus ära oli lennanud.
Tund möödus kiirelt, oli ülimalt tore, et sain kõigiga sõnumeid vahetada ja isaga isegi telefoniteel rääkida. Uskumatu, et sel ajal veel levi oli! Aga koheselt, kui teine poolaeg algas, oli levi ka kadunud.
Silma ajal juhtus üks naljakas asi ka. Keegi kogemata vajutas häire tööle. Eelneval koosolekul lepiti kokku, et kui häire tööle läheb, jookseme kõik alla..Et siis see tähendab, et katus lendab ära. Nii. Oli siis silma aeg, st kõige rahulikum aeg. Isegi pisikest tuult polnud. Ja sis läks häire tööle. Pilud, kes nagu juba eelnevalt sai mainitud, magasid, tulid kiiirelt toast välja oma asjadega ja hakkasid alla jooksma. :D Me siis istusime trepikojas ja ei saanud nagu pihta ka, et miks neil nii kiire hakkas..Sest omanik ütles, et keegi vajutas kogemata häiret ja et no nii rahulikul ajal ei saa katus ju lendama hakata:D Niisiis, istusime trepikojas, pilud tormasid meist mööda..Peatasin siin oma Joy kinni ja küsisin,et kuhu ta tormab. Ta siis seletas midagi katuse äralendamisest... Teavitasin teda, et katus hetkel veel lendama ei hakka ja et nad võivad rahulikult edasi magada. Igatahes, see ajas kõik naerma vähemalt korraks.
Teine algas väga järsult ja kohe müraga. Ei teadnud, mida oodata. Istusime taas trepikojas, küünlavalgel. Müra oli päris kõva. Mingil hetkel olin nii väsinud, et jäin magama. Ja siis mingil hetkel tuli omanik ja äratas meid kõiki üles ja ütles, et võime nüüd oma tubadesse magama minna. Et tsüklon on pmst möödas.
Niisiis, magasime edasi oma toa põrandal, kuni oligi hommik ja sai tänavatele jalutama minna ja tormi tagajärgi vaatama minna. Peab ütlema, et kuigi linn oli väga räsitud, kartsin ma palju hullemat. Meie tänaval oli palju katusejuppe ja mõni poe katus oli sisse kukkunud ja puid oli palju..Aga ikkagi. Tundub,et kõik on elus. Politsei, helikopterid ja kiirabi ka tegutsevad ja tundub, et kõik läks hästi. Tänaval jagas poemüüa kõigile tasuta jäätist:P Inimesed kik aitavad tänavaid korda teha ja hoiavad praegu väga kokku.
Praegu istume infosulus, ei tea,kuidas teistel linnadel läks, palju see torm tegelikult kahju tegi ja mis üldse edasi saab. Elektrit pole hetkel (kirjutan blogi niikaua,kuni akut jätkub;) ) ja kahjuks pole ka telefonilevi. Tahaksin nii väga teile teatada, et kõik on korras. Saime päris palju murelikke sõnumeid öösel. Aitäh teile, et kaasa elasite! Seekord lõppes kõik hästi.
Nüüd peame mõtlema, mis edasi saab. Tööd siin enam aastaks pole. Lausa 500 km raadiuses. Nii et peame kiirelt endale uue elukoha leidma. Ma ei kujuta ette,kuidas me nüüd rahadega välja tuleme. Alles me kiitlesime, et asjad nii head. Ja nüüd on asjad jälle nii halvad.
Aga peamine on see, et elasime ajaloo suurima tsükloni üle ja oleme elus-terved.

Nüüd jään magama. Viimased 48 tundi on ikka väga ära väsitanud.
Uskuge mind, Eesti on super koht, kus elada. Ausalt!
Ilusat talve jätku!:)

jazi.

Minu esmene suur seiklus. Seda pealkirja kirjutades ei pidanud ma küll sellist seiklust silmas.
Ilmselt olete kõik uudistega kursis. Meid ründab hiigeltsüklon ja me asume selle keskel. meie hotell on Tully üks kindlamaid, seega soovitati meil siia jääda. Rahvast tuleb Tullysse ka mujal rannikualalt.
Meid siin hotellis on hetkel ligi 50 päkkerit. Eestlasi on siin kokku 5: Piret, Relen, Kadi, Marika ja mina. Hotelli omanikud ja kohalikud jäävad ka siia koos meiega. Peame 24 h olema varjus. Istume kõik koos all ja loooodame, et see õudus läheb meist võimalikult väikeste kahjustustega mööda.
See pidi olema kohutav elamus. Müra ja asjad lendavad jne.
Ma tõsiselt loodan, et saan teile varsti pärast tsüklonit sellest kirjutada.
Igatahes, ma olen alati uskunud saatusesse ja no me kõik mõtleme, et ju siis nii peab olema. Ju siis millegipärats peame me siin olema. Läheb nii kuidas läheb.
Ärge palun muretsege aj no me teeme kõik msi võimalik, et ilusti eestisse tagais jõuda.
Ja mõelge, milliseid jutte meil sis teile rääkida on!!!!!
Praegu pole eil muud teha,kui oodata ja loota.
Kleepisime enne kõik aknad kinni ja veame madratsid turvalisse ruumi ja aitasime kõik lahtised ajsad hotellis ära kinnistesse ruumidesse viia. Oam suured kotd pakkisime kadi ruumi,kus pole aknaid. Ehk jääävad need asjad alles. Kui ei jää, siis ega vahet pole ka. pass ja raha ja söök ja läpakas on kaasas. Küll saame hakkama.

Niiisiis, kordan veelkord. Ärge muretsege palun! Ja mõelge ka nii, et läheb täpselt nii, nagu minema peab.
Olge tublid ja loodan, et varsti kuulete minust taas!
:):)
Ilusat talve jätku!