Yasi

Uskumatu, aga me oleme kõik elus-terved.
See elamus oli midagi sellist, millest terve elu rääkida saan. Alustame siis algusest.
Teisipäeval anti hoiatus, et meile läheneb level 3 tsüklon. Me ei osanud sellest suurt midagi arvata. Kohalikud ütlesid, et pole hullu ja et ilmselt see ei tulegi siia jne. Teisipäeva õhtuks olid aga uudised muutunud. Öeldi, et level 4 tsüklon on teel meie poole, et see on suurem kui kunagi varem ja et meie asukoht on täpselt selle keskmes. Peab ütlema, et see tekitas meist juba paanikat. Ma olin üsna närvis, ei suutnud öösel eriti magada ka. Kella 3 paiku öösel(vastu kolmapäeva) saime kõik osariigi valitsuselt sõnumid, et asi on väga hull ja et me peame nii kiiresti evakueeruma kui võimalik. Järgmises sõnumis, mis saabus pool tundi hiljem, korrati, et asi on väga tõsine ja et meil on aega evakueeruda kella 8.00 hommikul. (st umbes 5 h oli aega antud)
Kuna meil pole autot, ei tulnud meil evakueerumisest midagi välja. Ja muidu kohalikud endiselt rahustasid meid maha ja ütlesid, et pole hullu. Kella 5 paiku hommikul oli tsüklon Yasist saanud level 5 torm. See tähendab, et kõige hullem, mis Austraalias üldse kunagi olnud on. Pärast seda uudist muutusid ka kohalikud väga närviliseks. Viimane suurem tsüklon, mis ründas Tullyt aastal 2006, tegi siin ikka üsna palju pahandust. 5 astme omast polnud kellelgi ettekujutust. Meie ülemus käis ka meie hotellis ja siis rääkis, et asi on väga hull ikka ja et kes teab, paljud ellu jäävad.
Selleks ajaks olin ma täiesti paanikas. Terve päev oli telekast ja raadiost otseülekanne, kus räägiti Yasist. Osariigi kantsler rõhutas kogu aeg, et tegemist on eluohtliku tormiga ja et oodata on palju inimohvreid. Mis te arvate, kui rahulikud me siis olime? Olime Tullys lõksus, torm tuli meile otse peale ja teha polnud enam midagi. Kõik ümberringsed evakueerumiskeskused olid rahvast täis ja seega pidime jääma oma hostelisse. Meile rõhutati, et see hostel on väga turvaline.. Aga no muidugi oleks me ennast paremini tundunud kuskil suures evakueerumiskeskuses.
Meid jäi siia hostelisse ligikaudu 50 inimest. Tormi hakkasime tundma alles õhtul. Selleks ajaks olid närvid nii läbi.Polnud maganud, polnud söönud, nutsin ja naersin vahelduva eduga ja mõtlesin, et võib-olla sellest me elusalt välja ei tulegi. No lihtsalt ei teadnud, mida oodata! See on kõige hullem tunne üldse!
Torm algas alles kella 21 ajal. Asjad hakkasid väljas lendama, tegid müra jne. Alguses ei olnudki väga jube. Meil oli elekter alles, seega nägime endiselt uudiseid, istusime oma toas, mille olime ära kindlustanud (teipisime aknad ära ja panime madratsid ette-seda pidid kõik tegema) ja ootasime, et mis edasi saab.. Uudised olid kohutavad. Kella 22 paiku hakati rääkima Tullyst kui tsentrist. St et asusime otse suure ja hirmutava tsükloni silma keskel. Aeg hakkas venima ja iga 15 minuti tagant räägiti,et 2 h pärast läheb asi väga hulluks.Tähtsad inimesed rääkisid uudistes,kuidas nad mõtetes meieg aon aj kuidas nad kaasa tunnevad meile ja et peab valmistuma hulleimaks.Ma arvan, et kui me poleks uudiseid näinud, oleks natuke kergem olla olnud. Pikutasime põrandal ja ei olnud enam isegi närvis. Olime lihtsalt nii kurnatud ja ei suutnud enam millelelgi mõelda. Tuleb, mis tulema peab. Pärast kella 22 läks asi hulluks. Väljas mürises ja vilises ja asjad lendasid, puud murdusid, katkised elektriliiinid särisesid. Pärast kella 23 oli asi nii hull, et passisime kõik trepikojas (kuna see oli eemal välisseinadest, alumine korrus oli kaetud vihmaveega ja kui katus oleks hakanud ära lendama, oleks saanud treppe mööda alla joosta. Seega parim koht hostelis oli just see trepikoda) Enne südaööd oli ka elekter kadunud. See müra oli lihtslat väga hull. Kõrvad olid reaalselt lukus. Ja seinad värisesid. Siis käisid külll juba mütted peast läbi, et äkki puhub tuul kogu tänava pikali. Aga kusjuures, me ei nutnud enam kordagi. Võrreldes päevaga polnud me enam üdse närvis. Vist oli selline tunne, et teha pole enam midagi. Marika ütles,et vahetult enne silma, st südaöö kandis oli tal korraks nutt kurgus..Sest no tõesti oli hull. Samas meie pilud magasid oma tubades sügavalt. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas see võiimalik on. Ilmselt on nad ikka nii suures infosulus, et ei teadnud, et asi väga hulluks läheb. Nad ei oska üldse inglise keelt ja sisi ei saa nad aru ka,mis toimub. Isegi kui neile seletame. Nii. Ja siis jõudiski kätte silm. Järsku oli müra kadnud, kõik oli täiesti vaikne. Üksikute lindude laulu võis väljas kuulda. Nagu totaaaaaaaalne vaikus! See oli nii jube. Nii veider. Me teadsime, et see on silm ja et välja sel ajal minna ei tohi. Aga kuna silma kestus oli tund aega, siis korraks pistsime kõik ikka ninad rõdule ja vaatasime, mis meie linnast järgi oli jäänud. Samal ajal omanikud kontrollisid meie katust. Kõrvalhosteli katus oli juba minema lennanud. Ka seal pesitsesid backpackerid. Pärast esimest poolaega tuli veel inimesi meie hostelisse varju. Ilmselt need, kelle kodul juba katus ära oli lennanud.
Tund möödus kiirelt, oli ülimalt tore, et sain kõigiga sõnumeid vahetada ja isaga isegi telefoniteel rääkida. Uskumatu, et sel ajal veel levi oli! Aga koheselt, kui teine poolaeg algas, oli levi ka kadunud.
Silma ajal juhtus üks naljakas asi ka. Keegi kogemata vajutas häire tööle. Eelneval koosolekul lepiti kokku, et kui häire tööle läheb, jookseme kõik alla..Et siis see tähendab, et katus lendab ära. Nii. Oli siis silma aeg, st kõige rahulikum aeg. Isegi pisikest tuult polnud. Ja sis läks häire tööle. Pilud, kes nagu juba eelnevalt sai mainitud, magasid, tulid kiiirelt toast välja oma asjadega ja hakkasid alla jooksma. :D Me siis istusime trepikojas ja ei saanud nagu pihta ka, et miks neil nii kiire hakkas..Sest omanik ütles, et keegi vajutas kogemata häiret ja et no nii rahulikul ajal ei saa katus ju lendama hakata:D Niisiis, istusime trepikojas, pilud tormasid meist mööda..Peatasin siin oma Joy kinni ja küsisin,et kuhu ta tormab. Ta siis seletas midagi katuse äralendamisest... Teavitasin teda, et katus hetkel veel lendama ei hakka ja et nad võivad rahulikult edasi magada. Igatahes, see ajas kõik naerma vähemalt korraks.
Teine algas väga järsult ja kohe müraga. Ei teadnud, mida oodata. Istusime taas trepikojas, küünlavalgel. Müra oli päris kõva. Mingil hetkel olin nii väsinud, et jäin magama. Ja siis mingil hetkel tuli omanik ja äratas meid kõiki üles ja ütles, et võime nüüd oma tubadesse magama minna. Et tsüklon on pmst möödas.
Niisiis, magasime edasi oma toa põrandal, kuni oligi hommik ja sai tänavatele jalutama minna ja tormi tagajärgi vaatama minna. Peab ütlema, et kuigi linn oli väga räsitud, kartsin ma palju hullemat. Meie tänaval oli palju katusejuppe ja mõni poe katus oli sisse kukkunud ja puid oli palju..Aga ikkagi. Tundub,et kõik on elus. Politsei, helikopterid ja kiirabi ka tegutsevad ja tundub, et kõik läks hästi. Tänaval jagas poemüüa kõigile tasuta jäätist:P Inimesed kik aitavad tänavaid korda teha ja hoiavad praegu väga kokku.
Praegu istume infosulus, ei tea,kuidas teistel linnadel läks, palju see torm tegelikult kahju tegi ja mis üldse edasi saab. Elektrit pole hetkel (kirjutan blogi niikaua,kuni akut jätkub;) ) ja kahjuks pole ka telefonilevi. Tahaksin nii väga teile teatada, et kõik on korras. Saime päris palju murelikke sõnumeid öösel. Aitäh teile, et kaasa elasite! Seekord lõppes kõik hästi.
Nüüd peame mõtlema, mis edasi saab. Tööd siin enam aastaks pole. Lausa 500 km raadiuses. Nii et peame kiirelt endale uue elukoha leidma. Ma ei kujuta ette,kuidas me nüüd rahadega välja tuleme. Alles me kiitlesime, et asjad nii head. Ja nüüd on asjad jälle nii halvad.
Aga peamine on see, et elasime ajaloo suurima tsükloni üle ja oleme elus-terved.

Nüüd jään magama. Viimased 48 tundi on ikka väga ära väsitanud.
Uskuge mind, Eesti on super koht, kus elada. Ausalt!
Ilusat talve jätku!:)